“Püüan, et minu õhtuttäitvad ühemehenäidendid oleksid täidetud täisvereliste stseenidega ja sellega, mida teatris nimetame “coup de théâtre” – ootamatute pööretega, mida pole võimalik ette näha aga mis minu teatris on võimalikud. Sellistes näidendites kasutan ma mitmekülgset näitlejat, millise ideaaliks on ja kindlasti ka jääb Jan Peszek – näitleja, miim, maag, instrument, kuid eelkõige elav näitleja meie kärvanud ja lämbunud näitlejateilmas.” Boguslaw Schaeffer (Dziennik Polski, 18. 04. 1997)   “Kolmekümne viie aastase näitlejatöö perspektiivis näen, et kohtumine Schaefferiga oli ilmselt olulisim kohtumine mulle ja minu tööle. Schaefferi isiksus ja tema vaated näitlejakutsele, teatrile, on minu jaoks absoluutselt võtmetähenduslikud. Schaeffer oli mulle meistriks, selle sõna täies tähenduses.” Jan Peszek (Didaskalia nr 49/50, 2002)   * * *   Reedel ja laupäeval on võimalus Tallinnas näha nende kahe poola teatri suurkuju koosloomes valminud lavastust “Stsenaarium olematule, kuid võimalikule instrumentaalsele näitlejale”. Helilooja, dramaturg ja graafik Boguslaw Schaeffer kirjutas selle stsenaariumi mõeldes just Jan Peszekile, kes tol ajal oli teatrikooli tudeng, veel “olematu näitleja”. Tekst valmis paari päeva jooksul, aastal 1963. Juba pealkirja oli sisse kirjutatud ootus, “võimaliku” instrumentaalse näitleja ootus. Esiettekanne toimuski alles aastate pärast 22. septembril 1976 a. Lodzis. Tööst stsenaariumiga kirjutab Jan Peszek järgmist: “Proovide esimese faasi järel usaldas Schaeffer mind täielikult. Olin noor näitleja, raske oli veel rääkida mingist rikkalikust näitlejakogemusest. Kontaktides poola kaasaegse muusika ja instrumentaalse teatriga seda kogemust siiski juba omajagu oli. (…) Instrumentaalses teatris on roll üles ehitatud kui meloodialiin, arvestades kõiki muusikalis seadusi ja arusaamu. Stsenaarium on kui partituur. Lihtsaimalt öeldes funktsioneerib näitleja siin kui muusikainstrument. (…) See töö nõudis uue keele leidmist ateatraalsele, adramaturgilisele, kuid ometi teatrile määratud vormile. Minu esimene reaktsioon oli protest. Olin vaimustuses stsenaariumi sisulisest küljest, kuid ei suutnud kuidagi nõustuda, et seda teksti on üldse võimalik teatris lavale tuua. Vaatasin sellele kui loengule, mis liiga tõsine, üheteemaline… (…) Pean tunnistama, et vaevlesin selle kallal oma poolteist aastat, kuni jõudsin keeleni, mis võib-olla ei ole ideaalne, kuid siiski piisavalt veenev, et lubada “Stsenaariumit…” mängida juba kakskümmend seitse aastat… pidevalt ja üha intensiivsemalt.”   Tänaseks on autori ja näitleja pikkades ühisotsingutes valminud lavastust mängitud maailma eri paigus tublisti üle 1500 korra. “Stsenaarium…” on pälvinud kõrge hinnangu kriitika ja publiku poolt, millest annavad tunnistust ka rohked auhinnad, teiste seas näit. Grand Prix Poola kaasaegsete näidendite festivalil (1993) ning Grand Prix Kesk Euroopa teatrite festivalil New Yorkis (1995). Etendust on Peszek mänginud juba enamuses Euroopa riikides, samuti Jaapanis, USA-s ning Mehhikos. Tallinna külalisetendustele eelneb etendus Vilniuses, järgneb etendus Riias.   “See tekst on mulle, või õigemini sai aja jooksul, väga isiklikuks kunstiliseks manifestiks. Kõigega, mis selles sisaldub nõustusin täielikult. Nii on tänaseni. Nüüd, aastate pärast, on see saanud lahutamatuks osaks minu elus, minu mõtteavaldustes, minu arusaamistes paljudest kunsti puudutavatest küsimustest, kunstist tänapäeva maailmas,” räägib Peszek.   Nägin kõnealust lavastust aasta tagasi Krakowis. Shaefferi ja Peszeki koosloomes valminud lavastus kõlas sedavõrd värskelt, et võhikuna pidasin esmalt ka teksti improvisatsiooniks, mis aastatega muutub. Mõistagi eksisin. Peszeki mängu värskus, virtuositeet ja kohalolek ei lasknud kusagilt paista 1500 etenduse koormat, polnud jälgegi mingist harjumuse jõust või väsimusest – see aastatepikkune töö oli andnud etendusele harva ettetuleva tundlikkuse ja sära. See on äärmiselt lihtsate väliste vahenditega, minimaalse kujundusega tehtud elav Teater.   “Peszek mängib oma kehal kui rikkalike toonide- ja helidevalikuga instrumendil. Tema etendus ei ole üksnes oma näitlejaliku meisterlikkuse, oma väljendusvahendite täiusliku valdamise näitus. See on tunnine seeria teatraalseid tulevärke. Säravaid ja pööraselt naljakaid. Vaataja saab pidevalt üllatatud. Peszekil on vulkaani energia…”, kirjeldab “Stsenaariumi…” välist joonist oma arvustuses Jadwiga Rozek. Kuid see ei ole mingil juhul tsirkus! Kõigele annab hinge siiski Peszeki haruldane kohalolek ja teatrikeele tundmine, oma selgete ja ka teravate mõtete vaatajaga jagamine. Suurepärane tehnika on kindlalt näitleja teenistuses. See on tunnine teatraalne mõtisklus kunsti ja kunstniku olekust tänases maailmas, mida julgen südamest soovitada mitte üksnes teatriinimestele, vaid kõigile erinevate kunstialadega tegelevatele inimestele, erinevatest kunstialadest huvitujaile.   Peszeki näitlejatöö on kindlasti vaatamist väärt ka ilma teksti mõistmata. Tallinna külalisetenduste ajaks on aga valminud ka “Stsenaariumi…” eestikeelne tõlge Hendrik Lindepuu sulest. Tekst pole trükis avaldatud, käsikirjade andmise õigus ongi vaid Boguslaw Shaefferil ja Jan Peszekil. Olgu veel lisatud, et näidendit ei kandnud pikki aastaid ette ükski teine näitleja. Aasta tagasi esietendus see siiski ka Saksamaal, noore näitleja André Erleni ettekandes, kellele Peszek lavastuse aastaid kestnud töö käigus “üle andis”. Sama on tekst, sama on lavastusjoonis, samad on näitlejaülesanded. Peszek on töötanud aastaid Jaapani näitlejatega, sealse traditsioonilise teatri isalt pojale pärandamise viis sellist ebatavalist lavastuse üleandmist osaliselt inspireeris.   Mõni aasta tagasi olin pikemalt Krakovis ja “Teatr Stary”’s proovis lavastaja Krystian Lupa “Vendi Karamazoveid”. Palusin luba proove külastada ja sain selle. Lavastuses tegi kaasa ka Jan Peszek, kes mängis isa, Fjodor Pavlovitši. Lupa proovid on huvitavad, vahel isegi huvitavamad kui läbi kahe õhtu vältavad etendused (viimasel ajal on ka tema lavastused vormil lähenemas üha enam lahtistele proovidele). Meeldejäävaimad olid aga just stseenid, kus osales Peszek. See, kuidas ta “vana narri” – ülimalt koomilist, traagilist, jõledat ja kurba Fjodor Pavlovitši – otsis ja leidis, oli mulle suureks õppetunniks. Mitte mingit rutiini, formaalset kordamist, kivistumist, rahulolu saavutatust. Pidev ja arenev otsing antud situatsioonis, antud partneritega. Ja seda olen tema puhul näinud ka hiljem, juba etendustes.   Peszek on äärmiselt nõudlik nii enese, kogu näitlejakutse kui teatri suhtes. Seda on lavalt näha ja seda veenvamad ja tõsiseltvõetavamad on tema sellesisulised avaldused vestlustes ja intervjuudes. Suur töö, nõudlikkus, otsimine ja pidev treening on teemad, mida ta alati puudutab. Nendest on tema puhul rääkinud ka paljud mu teatrialaga seotud poola sõbrad, tema õpilased ja kolleegid.   Ta on üks Poola juhtivamaid ja omanäolisemaid näitlejaid – 35 aasta jooksul teinud koostööd paljude nii vanema kui noorema põlvkonna olulisimate lavastajatega nii teatris kui kinos – Wajda, Lupa, Has, Marczewski, Wajda, Glinski, Jarzyna, Kotlarczyk, Trelinski jt. Ta on ka kõrgelt hinnatud teatripedagoog nii Poolas kui välismaal. Praegu ei ole ta püsivalt seotud ühegi suure institutsionaalse teatriga, mängib aga vabakutselisena üle kogu Poola. “Institutsionaalne, stabiliseerunud teater on alati kutsunud esile minu sisemise vastasseisu; oli ja on mulle võõras (…) Ei kujuta teatris ette tööd ilma trupita. Aga mõistan seda kui inimeste rühma, kelle valib lavastaja. Need on inimesed, kes tahavad üheskoos saavutada mingi konkreetse kunstilise eesmärgi. Sellises trupis segunevad emotsioonid, vaated. Selline trupp on seotud pea verevandega. Ei ole hinda, mida ei makstaks võimalikult parima kunstilise tulemuse nimel.” Olles mänginud ligi sajas teleteatri etenduses ei osale ta teleseriaalides. “Ettepanekuid saan tihti, stsenaariume kirjutavad ja lavastavad neid ju ka minu sõbrad. Ei hinda, ei ütle, mis on halb ja mis on hea. Mulle on siiski sisse kasvatatud teised väärtused. Veel üliõpilasena jätsin meelde Schaefferi mõtte: “Mida lähemal on kunst elule, seda vulgaarsemaid tooteid see loob.” Nüüd mõistan seda eriti. Ma ei taha osaleda kultuuri reostamisel. Elades selles maailmas, ei taha ma elada prügimäel.”   Peszek saabus Tallinnasse juba 1. septembril, et viia Theatrumi näiteljatele läbi viiepäevane meistriklass “Instrumentaalne näitleja”. Etendused toimuvad 5. ja 6. septembril kell 20.00 Püha Katariina kirikus Tallinna vanalinnas.   Külalisetendusega seondub veel teinegi sündmus: reedel, 5. septembril kell 17.00 toimub Püha Katariina kirikus raamatuesitlus. Esitlusele tuleb Boguslaw Schaefferi "Proovid ja teisi näidendeid". Tõlkija Hendrik Lindepuu kirjastatud raamat sisaldab kolm teatriteksti: “Proovid”, “Toost” ja “Loojang”.   Marius Peterson   Külalisetenduse kodulehele