THEATRUMist teatrisaates "Publikumärk" Saatejuht Reet Weidebaum (Raadio Kuku, 13. detsember 1998)   Kolmas osa (vt. ka esimene osa ja teine osa)     Reet Weidebaum (RW): Selle hooaja alguses sai ju teoks veel üks võluv teatriprojekt. Nimelt Theatrum läks Eesti Draamateatrisse, kus koostöös Draamateatri, sealsete näitlejate Aarne Üksküla ja Ain Lutsepaga jõudis lavale Thomas Bernhardi "Harjumuse jõu". Küsisin Lembitult, kuidas tema noored, kes on ju natukene teistes tingimustes kasvanud ja õppinud kui akadeemilise teatri tegijad, kuidas nad kogu sellesse süsteemi sobisid, ja mis tunded neid seal valdasid?   Lembit Peterson: Seda oli meil vaja, et tuua etendus välja. Kunstilises nägemuses olid kaks vanemat tegelast, pidid olema. See oli Caribaldi - eluloojangul meister oma saavutamatut ideaali püüdlemas - ja loomataltsutaja. Teised trupi liikmed olid minu nägemust mööda noored. Muidugi oli see ja on see üks ääretult huvitav kogemus noortele näitlejatele. Minna Theatrumi õhkkonnast, vabast ja stuudiolikust õhkkonnast ja puutuda kokku Draamateatriga, mis on oma sissesõidetud radadel… Ühest küljest oli see kergem, kuna kõik lavatehnilised tööd ja muud tööd tehti ära, aga teisest küljest oli see kogemusena võib-olla raskem.   RW: "Harjumuse jõud" räägib tsirkusest. Täna saate alguses oli meil juttu vajadusest tsirkuse järele. Et natuke etenduse meeleolu siin edasi anda, me ei saa ju näidata pilte ega videolõike, kuulame hetkeks seda taustmuusikat, mis siis Draamateatri väikeses saalis "Harjumuse jõuga" koos kõlab.   (muusikakatkend etendusest)   RW: Kadi, kuidas see tsirkusemuusika meeleolu sulle praegu lavastust meenutab? Mis tunded valitsesid seal Draamateatri väikeses saalis, kus Lilja Blumenfeld oli minu meelest päris nutikalt tsirkuse vankri ehitanud?   Kadi Herkül (KH): Esimene, mis mulle selle muusika peale meelde tuli, oligi see laval seisev viltune tsirkusevanker, mille üks ratas on poolik. Justkui väga täpselt andis see edasi lavastuse peamist mõtet. Kui kõik tegijad läbi kolme vaatuse räägivad sellest, et homme oleme Augsburgis ja pärast seda Viinis ja nii üha edasi iga päev ise kohas telk jälle üles… Ja kui sealsamas kõrval vaatad seda õnnetut vankrit, kus nad istuvad… Vankrit, millel pole õieti rattaidki all, siis jääb ju lõpuni see kahtlus, et kas üldse, kas homme Augsburgis ja ülehomme Viinis. Ses mõttes tundub mulle, et see oli jälle juhus, kus Lembit Petersonil väga täpselt nii kujundus kui muusika mängivad tema üldise ideega kaasa. Sama millest me rääkisime ka näiteks "Pelléas ja Mélisande'i" puhul, kus kujundus ja heli toetavad väga täpselt lavastaja mõtet.   RW: Kummalisel kombel nimetasid saksa kriitikud "Harjumuse jõu" oma viimaste aastate parimaks komöödiaks. Ma ei tea, kas teile see tundus komöödiana? Või on minul huumorimeel kuidagi nihestatud. Mina jälgisin seda ikkagi pigem nukra alatooniga, ehkki oli ka seal - nagu elus - lustakaid-naljakaid kohti. Tõnis, kuidas sinule tundub, kas oli tegemist parima saksa komöödiaga, mida oled näinud?   Tõnis Rätsep (TR): Mul on raske midagi öelda. Olin esietendusel ja istusin ilmselt niisugusel kohal, kus see näitlejate mängupind, mis oli loodud lavapinnast kõrgemale… Seal tekkis üks kummaline tümin sammudest ja liikumisest sellel pinnal, mis sõi ära laval kuuldava teksti. Ja mul läks väga palju kaduma. See näidend, ta ei ole mitte kergete killast, et ta tuleks. Ei saanud mulle selgeks esimesel vaatamisel, ja seetõttu ma jään vastuse võlgu.   RW: Kuidas sinuga on Kadi? Mina pean ütlema, et kuna ma olin seda teksti hirmus põhjalikult lugenud ja ilmselt oli see mul peaaegu nagu pähe kulunud, siis minul niisuguseid probleeme nagu Tõnisel ei olnud, ehkki me istusime kõik korraga samas saalis. Vastupidi - minu jaoks sai järsku see tekst, mis kirjapildis jookseb peaaegu nagu luuletus kummalist rütmi mööda kitsa ribana lehe ülemisest servast alla välja, ta sai laval järsku kuidagi selgeks ja klaariks. Kogu see mõte ja kurbus ja igatsus ja rõõm, mis seal laval oli muutus selgeks. Kadi, kuidas sinu jaoks?   KH: Minul ei olnud ka arusaamis ega kuulmisraskusi, kuigi seda ilmselt iga või paljud teatris käijad on oma elus ka kogenud, et teatrisaalis on neid kohti, neid musti auke, kuhu lihtsalt ei kosta ja kus võivad tekkida mingid resonantsid. Aga kui sa rääkisid komöödiast, siis iseenesest situatsiooni järgi võiks ju teda ka komöödiaks pidada. Aga inimesed ise on seal väga kurvad ja traagilised, nad sattuvad jaburatesse olukordadesse. Mida arvata kui klaveri taga istub loomataltsutaja, kel loom on äsja pool kätt ära ampsanud, kes on seetõttu (või ka sellest hoolimata) jätkuvalt purjus… Välisel vaatlusel on see päris koomiline situatsioon.   RW: Kuidas sinu arvates mõjus kooskõla Theatrumi noored ja Draamateatri vanad?   KH: Huvitavalt, kuigi see ei olnud ka mingi väga ootamatu ansambel, sest Aarne Üksküla oli enne seda möödunud kevadel mänginud Theatrumi noortega koos Anigonet, mänginud seal Kreoni. Ilmselt ta tajus nende noorte võimisi-oskamisi, seda, kust neid aidata ja kus neil mängida lasta, tajus seda ilmselt väga hästi. Mingis mõttes oli see Theatrumi jaoks ka kindlasti - väga heas tähenduses - põranda alt väljatulek, et nad tulid suure riigiteatri saali. Kindlasti tuleb siinjuures arvestada ka tagasilöökidega, sest see vaataja, kes tuleb Vene tänavale on ilmselt ikkagi friik ja teatraal ja gurmaan, aga Draamateatri väikses saalis tuleb arvestada ka vaatajaga, kes lihtsalt ei taha tunnistada seda, et seekord ei ole tal mingit lauset kuulda, või ei näe ta veel lõpuni proffe näitlejaid. Aga ilmselt on see ainult kasulik nendele noortele.   RW: Ma võin ka siin nüüd rõõmsalt öelda, et küsisin kuidas "Harjumuse jõud" läheb nüüd, kus teda on paar kuud mängitud. Ja Draamateatri kassa ütles mulle, et lavastus on leidnud oma publiku, et mängitakse umbes sajasele saalile igal õhtul, kui mängitakse. See on ilmselt väga hea näitaja, et ei ole kõikumist, et kord on 20 ja kord 120, vaid tõesti on stabiilne publik ja oskavad need inimesed minna Theatrumit nüüd vaatama ka Draamateatri väiksesse saali. Rääkisin lisaks Lembitule veel ka nii Theatrumi teemadel kui ka juba natukene Draamateatri teemadel Draamateatri praeguse tegevjuhi Mart Johansoniga, kes on oma elu eelmisel etapil olnud tihedalt seotud justnimelt Theatrumiga, olles Theatrumi nõukogu esimees, või kuidas teda seal nimetati… Igal juhul on ta ihu ja hingega olnud Theatrumi ehitamise juures ja nüüd järsku on ta teinud siis tõsise kannapöörde ja läinud meie kõige suurema ja institutsionaalsema teatri tegevjuhiks. Kasutasin juhust, et küsida tema käest, kas oskab ta nüüd neid kaht nähtust võrrelda seestpoolt väljapoole ja väljapoolt sissepoole vaadates.   Mart Johanson: Theatrumi poolt oli muidugi põnev seda vaadata. Kui sa pead kõik oma kätega üles ehitama ja sul ei ole seda raha ja on tahtmine ja veendumus ja usk millessegi… Usk sellesse, et see on võimalik… Loomulikult tundus mulle tol ajal, et kui räägitakse sellest, kuidas suurtel teatritel ei ole raha ja et neil on nagu mingi roll täita… Samas vaadates riigieelarve summasid tundus see jutt mulle silmakirjalik, ja midagi tundus valesti. Kas selles, et teha on alati võimalik…? See on minu meelest nüüd see, mida ma Draamateatris näen, mis on nagu kõige suurem probleem. Kindlasti inimesed tahaksid, nad justkui unistaksid millestki, nad justkui tahaksid teha "head teatrit" aga samas on kaduma kippunud see, et mis asi see on see "hea teater". Riigiteatris on väga palju tähelepanu sellel "kuidas". Väga palju räägitakse rahast, "et kui oleks raha, siis teeksime väga hästi" või ühesõnaga, et siis tuleks kunsti. Aga Theatrumi pool on keskuseks "miks", ja alles siis "kuidas". Alati kui on selge "miks", siis selle "kuidas teha", selle vahendi leiab ikka. Aga kui on väga selge "kuidas teha", siis on sada protsenti tõenäoline, et see "miks" on selleks ajaks unustatud.   RW: Tundub jah, et kisub nagu niisuguseks raskeks vastandamiseks meil praegu, et see riigiteatri ja suure institutsiooni süsteem justkui sööks iseennast. Võimalik, et me järgmistes saadetes leiame hoopis vastupidi. Aga kuna siin jutt juba raha juurde läks, siis ka Lembit ei pidanud vastu, me vestlesime tund aega   LP: Raha teenimine on väga hea. Aga peab kuidagi harjuma selle mõttega, et minu valikute aluseks - see mida ma valin, või mida ma tahan teha - ei ole esmajoones siiski majanduslik kaalutlus. See ei tähenda seda, et peaks oma publikut põlgama, vaid vastupidi otsida publikuga sidet. Aga niimoodi, et rahaline arvestus ei käiks ees. See on üks väikene, niisugune väikese kaalukeele küsimus.   RW: Kuidas meile siin stuudios tundub? Kas siis raha ja kunst kuidagiviisi välistavad ennast? Või on Eestis praegu paigast ära see nende omavahelise seotuse süsteem? Tihtipeale kiputakse raha olemasolul rääkima, et kunsti enam ei ole ja ka vastupidi. Kuidas sulle tundub Tõnis?   TR: Ja ma ei ole ka praeguse kultuurielu ülesseadega rahul, kuigi meie Theatrum on saanud abi, rahalist toetust. Samuti üliõpilased, kes peavad maksma õppemaksu on pöördunud abisaamiseks. Kui ma loen hiigelprojektidest, mida kultuuriministeerium rahastab, siis midagi ei ole teha, ma arvutan kohe, kui palju saaksid üliõpilased kodus, välismaal selle eest õppida. Ma arvan, et praegusel arenguhetkel oleks targem niimoodi, et me koolitaksime noori. Siis me saame kunagi väga head pedagoogid kunstiõpetesse - nii muusikuina kui teatriinimestena. Ja arvan, et see on tarvilik, meil ei ole korras kunstiõppega lood. Juba antiigis nähti ära: kui me tahame, et inimene areneks, siis hariduselu peab tuginema muusikaõppele ja võõrkeelte õppele. Muusikaõpe on kallim võrreldes teatriõppega aga ka teatriõpetus peaks aina laienema. Mõelda, et meil koolides on lavad… Aga kui näitlejana lähen kooli - möödunud pühapäeval näiteks esinema -, siis koolijuhtkonna esimene küsimus on: "ega te ometi lava ei taha?" Aga ma olen lava inimene, ma olen lavalise koolitusega. See on sama kui ma tuleksin teile kontserti andma klaveril — "vaadake klaver on meil rikkis, aga võtke meil on üks vilepill". Need on erinevad asjad. Meil peaks süvenema see arusaamine ja peame asjad saama tasakaalu, saama paika.   RW: Ja Kadi?   KH: Ma usun küll, et raha ilmselt on üks asi, mis ilmselt võimendab seda konflikti või vastuolu, mis riigi-või erateatrite vahel on. Või võimendab meedia, et nende vahel see konflikt nagu oleks. Ja ma usun ka seda, et ega me lähematel aegadel seda raha suurt rohkem Eesti teatrite jaoks ei saa. Aga samas on mulle ka viimaste aastate järgi tundunud, et ega täpset süsteemi, kuidas see raha peaks jagunema ei ole välja töötatud. Tähendab, et ministeerium jagab rahasid ikka üsna mingite vanade mallide järgi, nagu seda ongi muidugi mugavam ja harjumuslikum teha. Täpset süsteemi, kuidas seostada seda publiku arvuga, kunstilise tasemega, kuidas töötada välja mingid koodid, protsendid… Ma arvan, et see oleks vajalik, see aitaks ka nendel noortel ja hetkel väga huvitavatel truppidel nagu Theatrum ja Tartu Lasteteater palju rahulikumalt ennast tunda.   RW: Usun, et teema on aktuaalne ja sellest tuleb siis ka meie mõnes järgmises teatrisaates kindlasti juttu. Hakkame tänaseks otsi kokku tõmbama. Täna olid stuudios rääkimas väikestest ja suurtest teatritest EHI õppejõud ja näitleja Tõnis Rätsep, kultuuriajakirjanik ja teatrikriitik Kadi Herkül.   Tuletan ka meelde, et algamas on taas väga aktiivne teatrinädal koos kahe esietendusega. Draamateatris esietendub reedel Priit Pedajase uus lavastus, see on Torgny Lindgreni "Mao tee kalju peal", ja Linnateatris Ibseni "Naine merelt", mille toob laupäeval lavale Katri Kaasik-Aaslav. Eile oli esietendus Von Krahli teatris, kus tuli välja Shasha Pepeljajevi lavastuses tuli välja "Kodanikud" ja Draamateatris mängitakse oma viimast uut lavastust "Täna õhtul kell kuus viskame Lutsu". Järgmises saates, järgmisel nädalal, järgmisel pühapäeval kell neli, tuleb põhiteemaks eesti dramaturgia, selle mängimine ja olukord eesti teatrites ja siis on juba stuudios uued külalised. Soovin teile rahulikku advendiaega ja et kõigil oleks meeles, et ka teatripilet on üks kena kingitus. Kõike head ja kena nädalat.   * * *     vt. ka eelnevat — esimene osa ja teine osa     • Intervjuud, vestlused, ülevaated... — Kirjutatud, räägitud...