THEATRUMist teatrisaates "Publiku märk" Saatejuht Reet Weidebaum (Raadio Kuku, 13. detsember 1998)   Esimene osa (vt. ka teine osa ja kolmas osa)     Reet Weidebaum (RW): Tänase saate teemaks on THEATRUM, mis on eesti teatripildis endale kindla koha kätte võitnud väike trupp. Räägime tema olemusest, temast kui nähtusest teatripildis. Edasi mõtleme era- ja riigiteatrite ning teatrikoolide mõningasest erinevusest. Arutame, kas neid erinevusi üldse on. Veidi lähemalt kõneleme ka kahest Theatrumi lavastusest need on: "Pelléas ja Mélisande" ning "Harjumuse jõud". Minu tänasteks külalisteks on Kadi Herkül "Postimehe" kultuuriajakirjanik ja teatrikriitik, Tõnis Rätsep, kes on EHI teatriõppetooli õppejõud ja näitleja. Saates osalevad veel helilindi vahendusel teater-kooli Theatrum kunstiline juht Lembit Peterson ja Theatrumi endine esimees, nüüd Eesti Draamateatri tegevjuht Mart Johanson. Te kuulate "Publikumärki".   Publikumärk on antud ja siinpool oleme valmis saadet rääkima, loodame, et sealpool olete teie seal valmis saadet kuulama. Praeguseks on eesti teatripildis 10 riigiteatrit ja alates 90 algusest on juurde tekkinud hoogsalt erinevaid projekte, väiketeatreid. Vast nimetada neist kõige kindlamalt võib Von Krahli teatrit, kes sellest aastast alates mängib lausa oma trupiga. Siis Salong Teatrit ja VAT teatrit, mis on kokku pandud Pedagoogika Ülikooli lõpetanud tudengitest. Tartus tegutseb juba mitmendat aastat Tartu Lasteteater. Küsin Kadi ja Tõnise käest: kuidas teile tundub, kas teatripilt väiketeatrite võrra rikastub veelgi, või on nüüd kõik nishid täidetud: igal vaatajal on oma teater olemas. Kadi kuidas sinuga on? Ihkad sa veelgi, või tundub, et leiad juba teatrist kõike, mida vajad?   Kadi Herkül (KH): Ma arvan, et juurde võib asju alati tulla, iseasi on see, et palju ja kuidas me suudame neid teatreid finantseerida - maksumaksjate, sponsorite või toetajatena. Ma arvan, et see teatrite arv, mis praegu vaba-truppe ja riigiteatreid kokku võttes on kuskil 15 piiri peal, et see arv võib olla püsi truppide jaoks üsna optimaalne või üsna piirarv. Samas kindlasti võiks tekkida juurde ja tekib ka juurde kõikvõimalikke vabu projekte, see tähendab ühe konkreetse lavastuse või mingi show tegemiseks kokku tulnud trupp. Ja mulle tundub, et kindlasti on ka mingeid diferentseerumisvõimalusi - ammust aega on räägitud sellest, et Eestis juba hakkaks ennast ilmselt ära elatama üks muusikaliteater, mis mängiks suuri kalleid projekt-muusikale. Ise küsimus on see, et meil lihtsalt ei ole selle teatri jaoks hetkel ruume. Meil ei ole suuri heade lavatehniliste võimalustega black-boxe, kus neid projekte teha. Neid on praegu tehtud jumala abiga Linnahallis, mis oma loomu poolest siiski ei ole teatrisaal.   RW: Tõnis kuidas sulle tundub?   Tõnis Rätsep (TR): Tere kuulajaile. Mulle tundub, et kui mitte praegu, siis aasta kümne pärast me oleme tunnistajaks, et maakonna pealinnades on igal pool kunstiline teater. Aga see, et kutseline teater on 50 liiget?… Seal on põhipalgal kaheksa või kümme inimest, ja ülejäänud trupp moodustub siis lepingu alusel. Samuti arvan ma, et maakonna pealinnades saab olema oma muusika - sümfooniaorkestrid, väiksemad kutselised orkestrid. Elu edenedes, kui on kodu puhas, riie seljas, kõht täis, siis on kohe huvi - kus on see kaunis kõne, kus on see kaunis muusika. Ja praegu sisse tulevad, juurde tulevad trupid tarbe ka ära õiendavad. Aga pärast on seal - "kus on see meile kuuluv, meie maakonnale ja linnale kuuluv?" Ja kindlasti mitte ei saa need juurde tulevad trupid-teatrid olema riigiteatrid. Siis on nad kas maakonna teatrid või linna teatrid… Maksumaksja ei jõua niimoodi, nagu praegu käib riigiteatrite rahastamine, veel juurdetulevaid teatreid rahastada ja see on täitsa loomulik. Aga see ei ole ka parematel aegadel mitte nii olnud. Ma arvan, et teatreid tuleb juurde.   RW: Kadi arvas, et Eestis on täiesti olemas koht muusikaliteatri jaoks. On sul Tõnis tunne, et mingit sorti niðð lausa ootab uue teatri sündi? Mis see on?   TR: Jah, aastaid olen ma rääkinud, et meil puudub praegu tsirkus, ja selle järgi on väga suur vajadus. Esmane huvi vaatemängu vastu saab rahuldatud tsirkuses. Lapsed, täiskasvanud… ja siis maitse edenedes, arenedes, ta suundub teiste teatrivormide juurde. Aga tsirkus - tema on kui bass muusikas, ta on põhi. Ja selle juurdetulek meie kultuuriellu, see oleks hädatarvilik. Olen eriti tänulik Kalju Krollile, kes on kirjutanud uurimistöö "Kohvirist kohvrisse" tsirkuse ajaloost. Meil on olnud väga head, võimekad tsirkuse artistid. Ja neid on ka praegu, ainult, et ma ei ole näinud, et oleks nende koondamiseks, toetamiseks riiklikul tasandil midagi tehtud. Aga ilma tugeva pooleta ei saa selline nähtus sündida. Kuid selle järgi on väga suur tarvidus.   RW: Mulle tundub, et praegu on kõik juurde tulnud trupid tekkinud ikka põhimõttel, et kokku on kogunenud üks grupp inimesi, kelle hing ihkab midagi ütelda, ja võib-olla teisejärguline on see, et kas kusagil on grupp inimesi, kes seda sõnumit ka ootavad ja vastu võtta tahavad. Ma usun, et teatrite sündimiseks on ka hästi erinevad põhjused. Miks sündis meie tänase saate kangelane - Theatrumi trupp -, sellest räägime pärast reklaamipausi.   * * *   Käimas on teatrisaade "Publikumärk" ja stuudios arutamas uute teatrite tekkimisega seotud teemat Kadi Herkül (KH), Tõnis Rätsep (TR) ja saate toimetaja Reet Weidebaum (RW). Eelmisel nädalal kohtusin ma Lembit Petersoniga, kes on Theatrumi trupi sünni juures olnud algusest peale ja kelle idee ja ihalus õieti see trupp ongi. Ja palusingi temal siis meie kuulaja jaoks öelda, kuidas ja miks sündis Theatrum.   Lembit Peterson (LP): Ma olen kogu oma teadliku teatritegemise aja (alates teatrikooli minekust) kandnud endas mõtet stuudio teatrist. Sellisest teatrist, kus elav teater, praktiline teatritegemine ja koolitus jätkuvalt teineteist toetades toimuksid. Lühidalt öeldes on see ka igatsus sellise teatri järele, mis väljendaks ühte vaimset keskkonda, mis tõuseks, mis aitaks inimesi ülenduda ja puhata sellest igapäeva elust. Samas vältimata igapäevaelu teravaid konflikte, vaid vaadelda probleemide sügavikku.   RW: Theatrumi tegijad on väga noored, nad on õpilased või äsja kooli lõpetanud. Tõnis, sa oled selle uue teatriga tihedalt seotud. Mil moel ja mis on sinu mõtted Theatrumi teemal?   TR: Theatrum sai võimalikuks ja saab võimalikuks eelkõige tänu sellele, et on olemas hulk tahtelisi inimesi, kes soovivad õppida Humanitaarinstituudis, omandada seal keeled, või baasharidus, selle juures õppida teatri õppetoolis, saada seal teatritöö jaoks vajalikud oskused. Aastad on edenenud kiiresti. Kui juba oli tarvis anda etendusi, et saada lavalist kogemust, siis tekkis Theatrum. Nüüd oleme jõudnud tänaseks päevaks sinnamaale, et osa õppureid on juba instituudi lõpetanud ja ongi moodustunud niisugune nähtus.   See paneb muhelema - oleme taas Eesti Vabariigi algusaastates, kui meil Draamastuudio moodustus. Oli hulk õppureid, kes olid teatrikoolis, koolitasid end siis kutselisteks draamanäitlejateks, lõid Eesti Draamateatri. Õppetöö ja kool toimus paralleelselt ikka edasi. Muidugi oli siis Moskvast, Peterburist tulnud Eestisse väga palju häid pedagooge, keda õppurid ära tarvitasid. Kunstiteatri traditsioon jõudis juba väga ruttu siia ja seda siin ka viljeleti - Draamateater oli ikkagi kui kunstiteater.   RW: Kes praegu Theatrumis õpetavad?   TR: Õppejõudude hulk on olnud suur ja pean seda suureks õnneks - mida enamate õppejõududega kokku puutuvad üliõpilased, seda parem on. Nii oli õnn ka lavakunstikateedris õppides, et oli võimalus kokku puutuda väga paljude erinevate lavastajatega-õppejõududega. Ja oleme püüdnud võimiste piires kõike seda ka nüüd teha, nii, et praegusel hetkel, kui öelda "kui palju on?"… ma kõiki ei tea. Olen sellel aastal seotud lavakõnega ja need on individuaaltunnid. On õppejõude, kes on lühemal-pikemal kokkupuutel üliõpilastega. Niimoodi on see töö meil korraldatud. Aarne Üksküla, tema on meil olnud, on töötanud semestri. Kaljo Kiisk on meil olnud õppejõuna. Ja on veel õppejõude.   RW: Lembit siin ütles, et kindlasti ei tohi ära unustada, et hooliva pilgu ja sisulise abiga on teatrikooli kõrval olnud ka Rein Raud, Ülar Ploom, Mihhail Lotman ja päris mitmed teised. Kadi, küsin nüüd sinu kui teatrikriitiku käest. Theatrumi repertuaar on olnud siiani aukartust äratav - mängitakse klassikat ja mitte lihtsat klassikat. Siin on Pushkin ja Tammsaare kõrvuti Betsuyaku ja Tshehhovi, Anouilh nüüd Maeterlinckiga. Kuidas sulle kui teatrikriitikule tundub - kas Theatrum, tema repertuaar, tema hingus on Eesti teatripilti midagi juurde toonud, midagi sulle kui kriitikule juurde toonud?   KH: Jah, vaieldamatult on. Ta on ikka täiesti oma aura ja oma eripärase hingusega teater. Nimelt see atmosfäär, mis valitseb seal Vene tänaval, kolmanda korruse tillukeses saalis on hästi tõsine ja sõbralik. Ja kui ma siia tulles ka mõtlesin, et mis võiks olla see Theatrumit eristav joon, mille põhjal teda ka eristada näiteks riigiteatritest, repertuaariteatritest, siis mulle tundub, et nimelt 'tõsidus' on see sõna, mis nendest kumab. Elu tõsiselt võtmine ja teatri tõsiselt võtmine. Ja selle puhul sa annad üsna kergesti andeks mingid näitlejatehnilised oskuste vajakajäämised. Minu jaoks see väga meenutab situatsiooni, mis on näiteks meedias. Sageli ma parema meelega loen või kuulan inimest, kes räägib küll võib-olla kuidagi aukudega või ei ole proff rääkijana või kirjutajana, aga kelle mõte on mulle huvitav. Ja samamoodi Theatrumi puhul. Kuna ma saan aru, et see mõte, mida nad mõelnud on, see idee, mida nad teostavad neid endid puudutab, siis annan ka andeks selle, mille puhul näiteks riigiteatris proffide puhul ilmselt hakkaks norima.   RW: Kas pole sümpaatne see, et näiteks minu jaoks Theatrum on kuidagi selle sama tõsiduse mõiste tõstnud kõrgemale sünguse mõistest. Millegipärast tundus mulle mõni aeg tagasi, et inimesed, kes teevad asja tõsiselt kipuvad endasse tõmbuma ja muutuvad süngeks ja nagu välistavad enda ümber muu maailma olemasolu. Aga Theatrum on hästi avatud. Kuidas teile tundub?   TR: Ja olen seda meelt, et ta on keskendunud ja tal on… temas on rahu. Kui meil tuleb juttu "Pelléas ja Mélisande" etendusest… Et niisugust partituuri välja kuulata, selleks peab olema näitlejas, näitlejaskonnas, trupis vajalik rahu. Muidu me ei kuule seda muusikat, mis on siia kirjutatud sõnadesse. Me ei kuule seda välja, me ei kanna seda välja. Turvalisus, rahu, rahulikkus. Ja see ei ole süngus. Me tajume seda hoopis millegi muuna, ehk kumab selle all rõõmgi.   RW: Mulle tundub ka, et selles Theatrumi pisikeses trupis on mingi selline eriline koos-tegemise soojus, või energia või aura. Ja Lembit jutustas mulle ka sellest kuidagi väga armsate sõnadega sellest stuudio-teatri fenomenist. Tema ütles, et see on teater, kus kõik teevad kõike.   Lembit Peterson: Tekkinud on selline stuudio-teatri fenomen, kus näitlejad ise teevad ära ka selle töö, mis riigiteatrites teevad selleks spetsiaalselt palgatud inimesed. Ühest küljest võib näida, et kui administraator, reklaamitegija, kostümeerija, valgustaja, helikujundaja ja koristaja on kõik üliõpilaste endi hulgast, et see kõik tekitab topelt pinge. Lisaks on teada, et Theatrumi liikmed regulaarset töötasu selle töö eest ei saa. Aeg-ajalt on mingisugune võimalus saada esietenduse tasusid ja mingit väikest raha etenduse pealt… Ometi see süsteem on siiamaani funktsioneerinud kuidagi imeliselt hästi. Õppes on olnud printsiibid, mida ma ei ole ise välja mõelnud, mida ma olen varasematest stuudiotest võib-olla üle võtnud ja õppinud. See on hea, kui näitlejad ise puutuvad kokku lavatehnikaga, puutuvad kokku kõikide nende ümberkaudsete organiseerimistega. Tekib üks mingisugune erisugune solidaarsus - kui ühed on laval, siis teised on tehnilise personaali rollis ja vastupidi. Seda balanssi peab muidugi kogu aeg jälgima, et kõik saaksid lavale ja teisest küljest, et kõik saaksid abistajad olla. Stuudioteatrite puhul on see alati käinud nagu õppetöö erialaõppe juurde.   RW: Tõnis, sina oled ise õppinud riiklikus lavakunstikoolis, õpetad praegu Eesti Humanitaarinstituudi teatri õppetoolis. Kas sa oskad tuua paralleeli või vahe, mis eristab neid kahte haridust? Sest praegu tegutsevad nad siin Eestis kõrvuti ja mõlemast koolist tuleb näitlejaid?   TR: Mul on nüüd raske vastata. Lõpetasin lavakunstikateedri 1972. aastal. See oli teine ühiskond, teine riik. Ja see oli siis riigiteatritele lavajõude ettevalmistav kunstiõppeasutus. Siin tänane päev ja EHI koolitus nüüd sellest erineb. Eelkõige ja baashariuduseks on keeled. Keegi ei saa EHI lõpetada ainult näitlejana. Mina sain Lavakunstikateedrist diplomi ja kutse näitleja. Siis niisugust kutsetunnistust EHI mitte välja ei anna. Töö hulk ja maht, mida pannakse keelte õppimiseks on väga suur. Ehk selle võrra on tihendatum ja koondatum nüüd teatriõpe kui selline, mis koosneb siis oma kolmest põhiainest. See on näitlejameisterlikkus, see on liikumine-kehatehnika ja see on lavakõne. Vaimsed nõuded, mida aeg esitab…, et neid lahendada peab meil olema väga tugev baasharidus. Me peame olema võimelised orienteeruma, mida tehakse välisilmas. Aga kui meil ei ole keeltega asjad korras, kui ma ei ole võimeline tõlkima iseendale repertuaari näiteks… Ma tahan lavastada, ma näen - see tekst on tarvilik ja ma tahan selle tuua lavale. Ja Theatrumis… ma teen selle, see on võimalik. Aga ei ole ka mitte nii, et trupp moodustuks ühest keeloskajast, vaid Mélisande'i osatäitja on portugali keele tõlkija. EXPOl oli tema meie paviljonis tõlgiks terve suve. EHIs mitte ainult ühte keelt ei õpita täismahus. Niiöelda 'kõrgkooli mahus' peab olema üks keel, aga lisaks veel palju muid keeli, sugulaskeeli.   RW: Tundub siis, et kui muidu valitseb praegu näitlejate seas nagu kerge paanika kogu selle ülemineku aja ja teatrite rahaprobleemide suhtes, kui teatreid ähvardavad truppide kokku tõmbamised või vähendamised, siis EHI noortel on ka mingi muu eriala olemas nii, et nad võivad üsna rahulikult ka vaadata hetkeolukorrale ja on eluks paremini ettevalmistatud. Saan ma õigesti aru?   TR: Just, just. Ja see annab ka turvalisuse ja selle vajaliku rahu. Ma ei ole kellegi meelevallas, vaid see on võitlus vabaduse ja iseseisvuse eest. Ja muidugi tema mõjukus on juba teine ja seda vaataja kohe tajub, et mis kummaline asi see on, et mida see noor inimene väljendab? Ja tulemused on lausa rõõmustavad. Heameel on seda jagada.   RW: Teatrikriitikuna käid sa Kadi vaatamas ju ka Lavakunstikateedri diplomietendusi, mis enamasti sünnivad mõne suure riigiteatri rüpes turvaliselt ja kenasti. Ja vaatad Theatrumi lavastusi, kus sellist sõna nagu diplomilavastus ma polegi ees näinud. Kas diplomilavastus ja noorte kohe päris tehtud lavastuste vahel on sinu jaoks mingi vahe või ei saa niisuguseid kriipse tõmmata?   KH: Ma pigem ei tõmbaks neid kriipse, sest kursused on erinevad, noored on erinevad ja ka diplomilavastused on väga erinevad. Aga mis kindlasti on märgata Theatrumi ja professionaalse riigiteatri puhul - vahel on hämmastav see vahe, mis juhtub pärast seda, kui diplomilavastused on mängitud ja noored on läinud teatritesse laiali, kuidas nad nivelleeruvad ära selles üldises teatripildis. Theatrum on praegusel hetkel selles mõttes väga sümpaatne fenomen, et nad on suutnud siiski mitu aasta olla koos ja teha seda teatrit üheskoos. Võib-olla see ei ole ka lõputult kestev fenomen, võib-olla see süsteem ei pea ka lõputult vastu, ja tekivad omavahelised nihked. Ja võib-olla on parem, kui ta ühel hetkel läheb laiali ja need inimesed vahetuvad ja tulevad uued peale. Aga praegusel hetkel see nende rühmas koos olemise ja koostegemiste mõnu on lavalt ikka saali jõudnud päris hästi.   RW: Jah, ilmselt see on kadestusväärne ka teatri riigikooli õpilastele, kes tegelikult ka ju vahetevahel moodustavad imelise süsteemi. Näiteks Priit Pedajase viimane kursus oma muusikalisuse ja kõige muuga oli meil üks imeline fenomen. Aga nüüd on nad sunnitud eraldi teatritesse laiali minema ja ise hakkama saama.   Jätkame pärast reklaamipausi.   * * *     vt. ka järgnevat — teine osa ja kolmas osa     • Intervjuud, vestlused, ülevaated... — Kirjutatud, räägitud...