Kaia Sisask THEATRUM — kahe kultuuriruumi vahel (Kultuurimaa, detsember 1999)     Endisele dominiiklaste kloostri territooriumile ja selle ümber on tekkinud huvitav kultuuriruum, Tallinna "ladina kvartal", mille silmahakkavamad komponendid on muidugi katariina käigu käsitööateljeed, "Controvento" ja "Kloostri Ait", kuid nende taustal toimub veel ka varjatum ja asjassepühendatule pisut müstilisena tunduv elu, kus liigub eesti katoliiklaste väikesearvuline seltskond, toimetavad Tallinna tänavapildis "eksootilised" nunnad ja tegutseb Hereditase kultuurikeskus.  Viimase juurde kuulub ka Lembit Petersoni juhitav teatritrupp THEATRUM.   Kultuurimaas nr 22 (4.06.97) on juttu THEATRUMi tekkeloost ja perspektiividest, mida ei hakkaks siin üle kordama, küll aga trupi mõningaid juhtmõtteid.  "Nüüd  juba üha sagedamini "ladina kvartaliks" kutsutud vanalinna osas on eesmärgiks arendada ning hoida haridus- ja kultuurielu seoseid vaimueluga, nii nagu see oli siin juba keskajal.  Selles programmis töötavad kaasa ka pärast sajanditepikkust vaheaega oma tegevust Tallinnas jätkavad dominiiklased.  Selle keskkonna mõttesuundadega ja vaimsusega on THEATRUM seotud."  (Lembit Peterson, Kultuurimaa nr 22, 1997).  Siin tahaks küsida, kus on õigupoolest THEATRUMi "vaimne kodu", kas "ladina kvartalis" või Eesti Humanitaarinstituudis (EHI), sest tegelikult on THEATRUM EHI juurde kuuluva teatriõppetooli väljund.  Eeltsiteeritud juhtmõtted aga lähevad mõneti lahku EHI ideest mitte pooldada üht vaimsust, üht religiooni, üht ajastut, vaid kasvatada vaba vaimuga indiviide, kes suudavad maailma ideederägastikus iseseisvalt orienteeruda.   Vaatamata asjaosaliste vastuväidetele näib teatriõpet iseloomustavat siiski teatav suletus, mida peegeldab ka soovimatus rääkida oma tegevusest ja loobumine kord juba antud intervjuust (kõne all on Kaia Sisaski tehtud vestlusring EHI üliõpilaste ja Lembit Petersoniga Kultuurimaa jaoks - toim.).  Teisest küljest võib tegu olla hoopis ülepingutatud põhjalikkusega, tabamatu ideaali taotlemisega ja leppimatusega poolikute variantidega, mis on aastate vältel kuulunud Lembit Petersoni lavastajatöö juurde ja mis kanduvad üle ka THEATRUMile.  Seda olevatki kuuldavasti EHI teatriõppele süüks pandud: "Istuvad seal koos ja ainult mõtlevad, orgaanika ei tule järele" (vestlusest üliõpilastega).  Teatriüliõpilased on Eesti Humanitaarinstituudis mõneti ambivalentses olukorras, mis peale vaimsuste vahel balansseerimise hõlmab ka vajadust ühendada endas kunstniku ja teadlase poolus, sest akadeemilise õppeasutusena arendab EHI oma kasvandikes eelkõige intellektuaalset külge.  Kas intellektuaalsus aitab näitlejat või hoopis pärsib teda?  Üliõpilased kinnitavad ühest suust, et kindlasti aitab, viidates oma õppejõu Tõnis Rätsepa sõnadele, et mida targem on näitleja , seda sügavam on ka roll.   Nähtud etenduste põhjal julgen arvata, et andekale tuleb kasuks kõik, vähem andeka puhul on kasuteguriks see, et hiljem võib suunduda mõnele muule alale.  Samas läheb üliõpilaste koormus muidugi suureks ja kõike lihtsalt ei jõua, ehkki teatritudengitele vahel muus osas veidi mööndusi tehakse.  Hoopis kindlam pind on jalge all inimestel, kelle põhieriala on sootuks midagi muud, näiteks filosoofia või kirjandusteadus.  Neile tulevad teadmised teatrist kasuks igal juhul.  Nii saavad nad edaspidi tegelda teatriga põhitöö kõrvalt, mis lahendaks mitmed probleemid, sest THEATRUM on mittetulundusühing ja oma näitlejatele palka ei maksa.  Põhierialana teatriõppijatele on julgustuseks see, et kõigil on olemas avaliku esinemise oskus, teadmised kõigest teatrisse puutuvast, alates valgustamisest ja lõpetades grimeerimisega ning avar üldkultuuriliste teadmiste taust, mis võimaldab neil tulevikus tegutseda paljudes valdkondades.   EHIs saavad üliõpilased kuulata loenguid kunstiajaloost, kostüümiajaloost, kirjanduse ajaloost ja paljudest muudest vähem teatrit puudutavatest, kuid kahtlemata maailma mõtestada aitavatest distsipliinidest.  Eriti kõrges hinnas on Mihhail Lotmani semiootika ja kirjandusteadus.  Mis aga kõige tähtsam, THEATRUM on elustiil, võimalus tegelda asjadega, mida armastatakse  ja mis on valgusaastate kaugusel rahamaailmast.  Sest kommerts on THEATRUMile nagu härjale punane rätik.   Seni on THEATRUMis etendunud Antosa Tsehhonte novellid, vana-prantsuse anonüümse autori "Aadama mäng", Hugo Raudsepa "Põrunud aru õnnistus", Kristjan Jaak Petersoni luulekava, Puskini "Väikesed tragöödiad" ja Tammsaare "Pikad sammud".  "Aadama mäng" ja "Väikesed tragöödiad" Lembit Petersoni lavastuses esindavad "ladina kvartali" vaimsust — keskaegne müsteerium pole lavastatud — tänapäeval tavaks saanud üleoleva suhtumise ja pilaga, vaid surmtõsiselt, väikesed tragöödiad on taandatavad surmapattudest lähtuvatele situatsioonidele.  Katri Kaasik-Aaslav ("Pikad sammud") ja Tõnis Rätsep ("Põrunud aru õnnistus") on muidugi kaasa toonud oma maailmanägemise.  Kui põhiline raskuspunkt THEATRUMi tegevuses langeb ikkagi Lembit Petersoni peale, on teatriõppe õppejõududeks teisigi oma ala tippprofessionaale:  Kaljo Kiisk, Aarne Üksküla, Maret Mursa, Aleksander Eelmaa.  Liikumist annab Peterburi kõrgema teatriharidusega pedagoog Olga Majevskaja.   Kõrgema Lavakunstikooli distsipliinid on esindatud ka Humanitaarinstituudis, ainult üliõpilaste arvates on EHIs pikem ettevalmistusperioood, rohkem aega mõtlemiseks ja ise asjade üle juurdlemiseks;  lavale neid niipea ei lasta.  Praegu õpib EHIs kaks kursust teatriüliõpilasi, kellest mõnedel on kindlasti perspektiivi saada tööd ka riigiteatrites.  Siiani on küll vaid üks üliõpilane, Leino Rei, osalenud Linnateatri "Kolmes musketäris", kuid riigiteatrite lavastajad on THEATRUMi vastu huvi tundnud ja mitmed professionaalsed näitlejad avaldanud valmisolekut osaleda THEATRUMi projektides.  Eile esietendus Minoru Betsuyaku "Väljakäik", lähemas tulevikus on plaanis lavale tuua Jean Anouilh’S "Antigone", Maurice Maeterlincki "Pélleas ja Melisande" ja veel üks Tsehhovi-projekt, mis ilmselt hakkab kandma pealkirja "Väikesed komöödiad".   Arvatavasti on THEATRUM praegu mõneti vastuoluline ja alles otsib oma teed ning see, kas ta püüab ühitada ühitamatut või kasvab sellest ühitamisest midagi uut, selgub tulevikus.   Aga eesti teatri praeguse üldise kergluse taustal on ta vajalik ka praegusel kujul.  Kui ainult liigne raskus teda põhja ei vii, sest kuigi enesekindlus võrdub tihtipeale rumalusega, võib ka liigsest kahtlemisest saada lõpuks surmapatt.     • Intervjuud, vestlused, ülevaated... — Kirjutatud, räägitud...