Maris Balbat Võimalus otsustada ja vastutada teeb loomingu huvitavaks Intervjuu Lembit Petersoniga (Kultuurimaa 4. juuni 1997)     Tallinna vanalinnas Vene tänav 14 asub üks väike teatrisaal, mille olemasolu paljud teatrisõbrad pole endale ilmselt veel teadvustanud. Sel kevadel annab seal kahe huvitava lavastusega — Pushkini "Väikesed tragöödiad" (lavastaja Lembit Peterson) ja Tammsaare "Pikad sammud" (lavastaja Katri Kaasik-Aaslav) etendusi Humanitaarinstituudi juurde kuuluv THEATRUM, mille juhiks on LEMBIT PETERSON.   Millal Theatrum alguse sai? Lembit Peterson: Asutasime Theatrumi 1994. aasta lõpul. Theatrumi moodustasid Humanitaarinstituudi teatriõppetooli üliõpilased, teatritooli assistent Mart Johanson ja õppejõud Juhan Viiding ning Lembit Peterson. See liikumine sai alguse ühelt poolt kooliõpilaste teatriringist Vanalinna Hariduskolleegiumi juures, teisalt 1988. aastal asutatud Humanitaarinstituudist, mille juurde Rein Raud mind kutsus. Esialgsest näidendite ja luuletuste lugemisest Humanitaarinstituudis kasvas välja teatriõppetool, hiljem Theatrum. Ruumid saime endise dominiiklaste kloostri territooriumil (pikka aega oli siin kinomehhaanika tehas...), et luua siinse fond Hereditase kultuurikeskuse juurde tegutsev teatritrupp. Mitme institutsiooni abiga on teatritegemine teoks saanudki. Teater saab tegutseda väikeses kammersaalis endise kloostri aidahoone 3. korrusel, püha Katariina kiriku säilmetes, kloostriõues, kohvikus. Nüüd juba üha sagedamini "ladina kvartaliks" kutsutud vanalinna osas on eesmärgiks arendada ning hoida haridus- ja kultuurielu seoseid vaimueluga, nii nagu see oli siin juba keskajal. Selles programmis töötavad kaasa ka pärast sajanditepikkust vaheaega oma tegevust Tallinnas jätkavad dominiiklased. Selle keskkonna mõttesuundade ja vaimsusega on Theatrum seotud.   Kes Theatrumi finantseerib? Vanalinna Hariduskolleegium ja fond Hereditas aitavad ruumidega, mitmed asutused on kinkinud ehitusmaterjale saali ja abiruumide väljaehitamiseks. EHI on seni kandnud kommunaalkulud, kuna suur osa teatriõppetooli tööst toimub Theatrumi saalis, palju on meid aidanud Kultuurkapital ja ka riik. Theatrum on unikaalne sest kõiki töid, alates reklaamist ja administratiivtööst kuni lavaehituse, kostümeerimise, heli- ja valguskujunduseni teevad üliõpilased, kes ise ka etendusi mängivad. Regulaarsem finantseerimine teeks elu muidugi kergemaks, võimaldaks ette võtta suuremaid projekte selles Euroopa mastaabiski unikaalseid võimalusi pakkuvas keskuses (kasutada rohkem püha Katariina kirikuhoonet, vanalinna kui kultuuripärandi väärtust esile toovaid etendusi, festivale).   Kas kasutate proovidel sama meetodit, mida omal ajal Panso juures lavakunstikoolis õppisite või on lisandunud midagi omapoolset? Nii ühte kui teist. Lavakunstikooli lõpetasin 1976. aastal, vahepeal on ju olnud kakskümmend aastat lavapraktikat. Põhiline kooliline alus, millesse olen püüdnud süveneda, on tegevusliku analüüsi meetod. Ma ei saa öelda, et seda valdaksin, aga sellest lähtuvalt on kogu õppetöö kulgenud. Alused olen saanud nii V. Pansolt, K. Aderilt, oma kursusekaaslastelt kui ka K. Stanislavski, J. Vahtangovi, M. Tshehhovi ja M. Knebeli metoodilisi nõuandeid praktikas proovides. Suurt vaimset mõju on mulle avaldanud J. Copeau koolkond.   Teatavasti taotlesite te varem riiklikes teatrites lavastades tavapärasest pikemat prooviaega. Kas prooviperiood Theatrumis on pikk? Jaa, taotlesin küll, aga tookord ei olnud see võimalik. Praegu on proovide aeg küll pikk, aga on alati seotud õppetööga ning seetõttu on ta natuke teistmoodi kui teatris. See pole ainult lavastamine, juurde teeme ka harjutusi ja etüüde. Pikem prooviperiood on loomulik, sest üliõpilastel pole veel lavalisi kogemusi, ning nende fikseerimisoskus ei ole kõige parem.   Kas teie üliõpilased saavad mahuliselt vähem erialast koolitust kui lavakunstikooli omad? Ma ei usu, sest nende programm on väga tihe. Näiteks praegu lõpetaval kursusel oli ainuüksi liikumist kolme aasta jooksul kaheksa tundi nädalas. Lavalise liikumisega tegelesid pedagoogidena fenomenaalne Olga Majevskaja, samuti Aleksander Eelmaa ja Maret Mursa, kes andis ka lavakõne ja alexander-tehnika algeid. Tähtis polegi niivõrd maht, kuivõrd see, kes on pedagoogid. Algusest peale on meil lavakõne õppejõuks Tõnis Rätsep, kes üliõpilastega lavastas "Põrunud aru õnnistuse". Õpetajaks oli ka Juhan Viiding, kelle viimaseks etenduseks jäi Theatrumi Tshehhonte - kava.   Kas Theatrumi puhul võib rääkida mõttekaaslaste trupist? Theatrum sai asutatud kui teater-kool, et tekiks selliste inimeste püsitrupp, keda huvitavad need ideed, millest lähtudes me oma lavastusi teeme. Need võivad olla ka professionaalsed näitlejad, kes soovivad trupiga mõneks etenduseks liituda, samuti nagu üliõpilased, kes tahavad püsivamalt kokku jääda. Mõttekaaslus selles protsessis kas kujuneb või mitte, vägisi ei saa mingit mõttekaaslust tekitada. Et aga keegi pole tahtnud siit vabatahtlikult ära minna, võibolla näitab, et siinne ideede ja otsingute ring on neile huvitav: selles suunas on mõttekaaslus küll olemas.   Teiega ja teie teatritööga seostatakse sõna "eetika". Kas teil kehtivad mingid erilised eetilised normid, mis on trupile kohustuslikud? Ega eetika ei ole ju eesmärk omaette. Me kõik tahame olla eetilised, aga me lihtsalt ei suuda alati. Siinne keskus tahab rajada oma tegevuse traditsioonilistele kristlikele väärtustele. Ei ole ju spetsiaalset eetikat lukksepale või näitlejale, on üks universaalne eetika, seadumus, mida igaüks võib tunda oma südames.   Theatrum ei lähe ilmselt välja kommertsi peale, olles seega heas mõttes alternatiivne teater. Me ei tahaks küll minna. Sellepärast olen ka eemaldunud riiklikust teatrist, et vaadata, kas on võimalik püsima jääda nii, et raha ei käi ees ja looming järel. Et ei hakkaks endale valetama, sest märkamatult võib libiseda sellele, et teen seda asja mitte huvist tunnetada ja väljendada loomingu kaudu olemise kõrgemaid väärtusi ja eesmärke, vaid majandushuvist. Et proovida, kas on võimalik öelda seda, mida ütlema peab, kusjuures lootus on sellel, et vajalik igapäevane leib tuleb sellega kaasa. Nii nagu evangeelium ütleb: "Otsige kõigepealt taevariiki, kõik muu saate peale."   See on muidugi riskantne tegemine. Peab ületama hirmu. Võib juhtuda, et mõned inimesed avastavad, et nad ei saa niimoodi, et nende tee läheb mujale. Ma ei talu hästi, eriti selle ameti puhul, kus näitleja on ise väljas kogu oma inimliku olemisega, et mingid majanduslikud kaalutlused väga vulgaarselt mõjutavad kogu teatriprotsessi. Tulemused on nii või teisiti näha ka. See on naha siis, kui teatri etteotsa satuvad inimesed, kes võtavad vastu otsuseid (ja järelikult on vastutavad), kuid ei ole tegelikult pädevad vastutama kunstilise repertuaari eest. Nende südametunnistusega on iseenesest võib-olla kõik kooskolas, sest nad arvavad: mulle meeldib see asi, järelikult on see hea. Minu veendumus on, et teatri eesotsas peab olema kõrgetasemeline, teatrit ja loomeprotsessi hästi tundev kunstnik (dramaturg, rezhissöör või näitleja), kes otsustab ja seega saab ka vastutada. Praegu on oht selles, et kunstnikud võivad muutuda pelgalt majandusjuhi nõunikeks. Arvan, et peaks olema vastupidi. Majandusjuhti ei tohiks sundida kunstilisi otsuseid vastu võtma, nii nagu mind ei tohiks panna apteegijuhatajaks. Lõpuks tuleb ju kõigest "midagi ikka välja". Majandushuvi on tähtis, aga teatris ei tohiks see dikteerida. On nüansi küsimus, kumb käib ees. Kui loominguline juht ja tema selja taga olev seltskond hakkab otsustama ja ka vastutama, siis muutub see looming palju huvitavamaks. Kui mul puudub võimalus vastutada, selle läbi, et ma ei saa otsustada, siis tekib passiivne seis.   Mis saab Humanitaarinstituudi üliõpilastest peale lõpetamist: kas nad jäävad Theatrumi juurde? Selleks ühtpidi saigi Theatrum loodud. Ideaalne oleks muidugi, kui nad leiaksid kõrvalt mingisuguse töö, mis võimaldaks neil teatriga tegeleda. Raha ei tohiks hakata määrama teatritegemise sisu. Üks võimalus oleks ka see, et leiaksime piisavalt metseene. Et keegi meid toetaks, kes leiaks, et see asi on vajalik, ehkki mingit nähtavat kommertsiaalset tulu ei too. Sel juhul me jääksime püsima.   Aga teistpidi, vaadates praegust teatriprotsessi: ükski näitleja ei ole kindel, kas ta jääb homme teatrisse või kas ta saab teha seda, mis talle meeldib. Kui minult küsitakse, mis Theatrumi näitlejatest saab, võin vastu küsida: mis meist kõigist saab? Kui pika aja peale me üldse plaane teha saame? Muidugi, asju peab ette planeerima, peab ette mõtema ja unistama. Aga kui meil õnnestub ära mängida "Väikesed tragöödiad" ja "Pikad sammud", panna sinna sisse see, mida me tahame väljendada ja publik seda tajub ning kaasa tuleb, siis on midagi juba saavutatud. Seda koosoldud aega ei kahetse keegi, mina kaasaarvatud. Niikaua kui on olemas see, mille nimel teha — kui see ka tehniliselt alati ei õnnestu — niikaua on ka mõtet teha. Kui see, mille nimel teha, kaob, siis kaob kogu tegemise mõte.   Me ei taha jääda mingiks suletud rühmaks. Järgmine etapp peaks olema see, et saaksime mängida koos professionaalsete näitlejatega. Mul on igatsus jätkata koostööd nende inimestega, kellega ma Theatrumi eelsel ajal olen töötanud.     • Intervjuud, vestlused, ülevaated... — Kirjutatud, räägitud...