Martin Kruus Väljapääs sissetulekuks. (SIRP 9. jaanuar 1998)     Eesti muidu küllalt täisverelise ja — väärtusliku teatrielu sees on üks küllalt silmatorkav must auk, mis vahetevahel meenub meie oma teatrivaatlejatele, seda ilmsemalt aga terendab vastu piiritagustele külalistele.  Ilmselt erinevate põhjuste koosmõjul ei taha praegugi veel vedu võtta teine, stuudio-, tuba-, keldri- ja tudengiteatrite eselon.  Omaaegsed pedakate katsed on kas päris liiva jooksnud või kiratsema jäänud ja kui efemeerselt tegutsevad vene trupid ja Krahli teater välja arvata, siis on see mõnusalt piiripealne, laiast voolust irdu endale teed uuristav teatraalne mõte söötis mis söötis.   Mõistagi pole kummisrindne alternatiivsus mingiks väärtuseks omaette, igatsust tunneks aga selle mõtteviisi järele, mille alusel vabatrupid tekivad ja tegutsevad.   THEATRUMit teatriideoloogilise põrandaalususega siduda olek mõistagi asjatu vägivald, tegemist on klassikalise õppeteatriga, mis suures osas on oma õpetaja nägu, ent reflekteerib samavõrra noorte tegijate vaimsust.  Theatrum ei ole eesti teatripildi kontekstis midagi pöördelist, küll aga oluliselt rikastavat.  Hetkel on trupi mängukavas kolm lavastust:  Puskini "Väikesed tragöödiad", Tammsaare "Pikad sammud" ja detsembri keskel esietendus Betsuyaku "Väljakäik".  Kõigi lavastuste taga on küll erinevad lavastajanimed, kuid neid ühendab iseloomulik lakoonilisus, ökonoomsus, ühine kujundikeel, mille taga - kõvasti spekuleerides - võiks näha Lembit Petersoni lavastajakäele karakteerseid ideaale tema tagasitõmbumisele eelnenud perioodist ("Misantroop").  Aga see oleks tõesti vaid koolitusprintsiipe aimav spekulatsioon, mis sugugi ei taha kahtluse alla seada Katri Kaasik-Aaslavi ja vanameister Kaljo Kiisa reziitööd.   Betsuyaku soojatoonilise absurdi avastajaks Eesti kontekstis oli Juhan Viiding, kes Draamateatri väikese saali poollaboratoorsete rühmatööde perioodil tõi välja nii nimetatud "Väljakäigu" kui ka "Kalmaarkustukummi" - mitme Becketti kõrval.  1990. aasta lõpus esietendunud Viidingu "Väljakäiku" iseloomustas mäletamist mööda tugev võõritus, mida tehnikana valdasid suurepäraselt mõlemad osatäitjad - nii Viiding ise kui ka Naise rolli täitnud Rita Raave.   EHI III kursuse teatritudengite Hellar Bergmanni ja Elo Viidingu diplomitööna valminud Kaljo Kiisa lavastus Theatrumis on lahendatud tunduvalt sügavamates toonides kui napp, suletud, kinnine vesihall, mida armastas kasutada Viiding.  Elo Viidingu Naine on domineeriv, emotsionaalne, avatult naiselik.  Tema enesetapu ettevalmistuste etenduses on liigutavat, aga totrat pateetikat, see on üksindusest välja murda ihkava naise, läbimõeldud sõu, valmispandud veeklaasi, tabletipeotäie ja aegsasti väljatellitud kiirabiga stseen seriaalist, mitte aga sihikindel elust lahkumine.  Tegelikult on temas tunduvalt rohkem praktilist elutervet meelt kui Hellar Bergmanni Mehes, kes oma fantaasiavaeste ja jaburate äriplaanidega meenutab saamatut ja tallaalususele kalduvat nässi, keda mõnikord püütakse esitada läbilõikeportreena eesti mehest, Bergmanni Mehe ainsaks võluks on nakatav sinisilmne optimism, mida on mõnda raske väärata, et lõpuks Nainegi selle paistel taltub.   Betsuyaku tegeleb pisut kohendamist vajavate katkiste inimestega - nagu (teatri)kunst seda üldiselt armastab, kuid näitab neid justkui mingit fragmenti, näiteks südant või jäset, ebaloomulikult suurendades.  Tulemuseks ongi absurdi kõrvalmaitse, mis jaapanlase lihtsad, nö. null - lood söödavaks teeb.  See aga, et ka elusa kempsuviidana saab siiski sissetulekut teenida, on Elu enese puänt, Suure Tundmatu totakas deus ex machina. Ja veel:  Theatrum ei pea sissetulemiseks ustele prõmmima ega oma tulekut häälekalt ette hüüdma, ta on juba üks tegijaid meie teatriruumis.  Loodetavasti veel kaua.     • Väljakäik — Kirjutatud, räägitud...