Theatrum, Kehtna mõis ja riigi tulevik. ("Nädaline", 9. November 1999.)     Laupäevases Nädalises tunnustas stuudio Theatrum kunstiline juht Lembit Peterson Rapla maakonda: "Raplamaa on auväärsete vaimsete otsingute ning kultuuritraditsioonidega piirkond. Kindlasti väärib ta teatritki." Peterson annab mõista, et ta võiks meil siin jälle ehk midagi aastate eest kultuuriüldsuse meeli köitnud Pirgu mõisateatri taolist teha ja küsib: "Kas Rapla oleks valmis sellist teatrit enda kanda võtma?"   Noortel, põhiliselt Eesti Humanitaarinstituudi teatri õppetooli lõpetanud näitlejatel baseeruv Theatrum kinnitab, et Lembit Petersonil oleks, millega üllatada ja rõõmustada. Kellel mahti, huvi ja võimalust oli, võis selles nädalavahetusel ise Kehtna mõisas Tšehhovi väikeste komöödiate etendusel veenduda.   Küllap oleks vajaduski sellise süvakultuuri pakkuva keskuse järele olemas. Maainimestel on täna veel endistest jõukamatest aegadest kogutud kultuurihuvi jääke. Oli ju kunagi selline kummaline aeg, mil külarahvas sõitis vähemalt korra kuus linna teatrisse mõnda etendust vaatama ja seisis raamatupoes uudiskirjanduse leti ees järjekorras. Vale oleks öelda, et teatris käidi pelgalt teatri puhveti pärast ja raamatuid osteti tõusiklikust uhkustamise vajadusest. See oli normaalne harjumus, selle järele oli vajadus.   Paraku on kultuurijanu selline nähtus, mida annab kõige kergemini teiste janude varju suruda. Ja järjepidevuse katkedes hakkab ta üpris kiiresti tuhmuma. Mõne aja möödudes saab inimene aru, et raamatu ostmine, teatris-kontserdil või näitusel käimine ei ole eluküsimused – saab nendetagi hakkama. Televiisor toanurgas toob maailma koju kätte (mis sest, et sellisena nagu filmiostjate väärastunud maitse seda näeb) ja humalaving aitab alandust ning rahapuudust ajutiseltki unustada. Praegu võib aeg-ajalt inimesel teatrireklaami märgates ajusopis veel magus-valus mälestus kerkida ja südames igatsustorke tekitada, aga mõne aasta pärast jätavad igasugused Theatrumid ta täiesti külmaks. Ta ei saaks neist enam arugi. Märulifilmidest, õudukates ja seebikatest tumendatud tajud ei hoomaks enam Tšehhovi, Balzaki ja teiste taoliste võõraste sõnumit.   Ja presidentidel ei tasu siis enam imestada, kust on tulnud rahva hulka julmus ja kas selle vastu ei peaks astuma alkoholimüügi piiramisega. Olukord oleks selge.   Nii et oleks küll Raplamaale (nagu mujalegi) teatrit või stuudiot vaja, kui hakkad tulevikule mõtlema. Aga et me ei ela täna veel tulevikus (kahjuks), vaid olevikus, siis on selge, et selle tarbeks ei ole raha.   Sellepärast rõõmustagem, et on neid, kes oma valdusi kultuurile avatud hoiavad. Või siis avada püüavad. Kehtna mõisaproua väärib selle eest tänamist. Eriti, kui laupäevane Theatrumi trupi esinemine ei jäänud viimaseks, kui sellest sünnib tava. See oleks riikliku tähtsusega ettevõtmine.     • Väikesed komöödiad — Kirjutatud, räägitud... • Intervjuud, vestlused, ülevaated... — Kirjutatud, räägitud...