Kristel Nõlvak A nagu absurd või suurepärane (SIRP 15. 02. 2002)     "Nooruses, kui lugesin Stendhali "Parma kloostrit", jättis mulle võimsa elamuse romaani kuulus algus: peakangelane Fabrizio del Dongo võtab osa saatuslikust Waterloo lahingust, aga ei tea, et see on nüüd saatuslik Waterloo lahing. Ainult niipalju taipab, et mingi tohutu möll käib tema ümber. Minu paljusid töid on samuti motiveerinud kaasaja igapäevaelu elav inimene, kes ei taju, et see, mis temaga toimub, on ajalugu. /---/ Niisiis, olen Fabrizio del Dongo. Ja igaüks on. Siiski tahaksin, et teaksin, mis tegelikult toimub. Ja tahaksin, et kõik teaksid. /---/ missugune lahing käib siin meie ümber?"   Nende sõnadega juhatab ungari kirjanik Gábor Görgey sisse oma 1994. aastal ilmunud järjekordse publitsistikakogumiku "Waterloo keskpunktis" ("Waterloo kellös közepén"). Görgey on terava silmaga sotsiaalne kirjanik, kes juba 50-ndatel aastatel luuletajana alustanuna, on jätkuvalt produktiivne nii luules, proosas kui draamakirjanduses, ja alati paralleelselt ka meedias. Et saada ise teada ja teavitada teisi sellest, "mis meie ümber toimub". Sotsiaalsest närvist kantud on ka tema 1966. aastal valminud näidend "Vader, kus tukk on?" (Komámasszony, hol a stukker?), mille järjekordsele etendusele Theatrumis, käesoleva aasta 23.jaanuaril saabus kaugelt kohale ka kirjanik ise.   Etendusejärgses kohtumises trupi ja vaatajatega tunnistas autor, et kõnealuse näidendiga tahtis ta teha arved kõigega, mida ta Ungaris ei salli, nii tollal valitsenud sotsialistliku realismi kui ka traditsioonilise ungari draamavormiga, ning leidis oma ühiskonnakriitilisse komöödiasse arhetüübid, mis kajastavad kogu Ungari ajalugu selle koomilistes ja traagilistes joontes. Tõepoolest, antud näidend kuulub nende draamateoste hulka, millega 1960-ndate teisel poolel algas ungari näitekirjanduses uue draamavormi, nn. ungari absurdi, õitseaeg, mille peaesindajaks on (Eestiski korduvalt mängitud) István Örkény ("Tótid", "Kassimäng" jt). Görgey näidenditest on "Vader" tema kuulsaim, seda lavastatakse pea igal aastal mõnes Ungari teatris, aga teksti vastu tuntakse ikka ja jälle huvi ka mitmel pool mujal Euroopas ning kaugemalgi – 1999. aastal jõudis tükk Ameerikasse (kus nüüdseks juba kahes versioonis lavale jõudnud), ning näiteks selle aasta märtsis etendub Marokos.   Vaatamata sellele ja hoolimata allakirjutanu (kui muuhulgas ungari filoloogi) isiklikust erialasest rõõmust ungari draama taaskordse ilmumise üle meie lavadele, tekitas Theatrumi seekordne valik esiotsa küsimusi. Theatrumi üks märksõnu on alati olnud riskijulgus, mis väljendub eelkõige tavapäratus repertuaaripildis. Koostatakse ise lavakavu (tõsi küll, enamjaolt "kindlamast" klassikast nagu Tðehhov jt., aga mitte ainult) või kirjutatakse hoopis ise terve näidend (trupiliikme Mart Aasa "Kõik on noored"), või mängitakse klassikast teoseid, millistega (olgu paljunõudvuse või mõne muu põhjuse tõttu) mujal Eesti tänases teatris naljalt ei kohtu ("Antigone", "Pelléas ja Mélisande" jt.). Görgey "Vader" sisaldab aga, hoolimata oma absurdivormist ja grotesksest lähtepunktist, küllalt palju well made playlikkust (milline joon Görgey hilisemates draamateostes ainult süvenes), mistõttu selle lavastamisel peaks edu olema ette garanteeritud. Pean silmas seda, et nimelt "Vader" on näidend, millist kujutan üsna ootuspäraselt ette ka ükskõik millise teise Eesti teatri laval. See ei tähenda siiski, et kahtlustaksin Theatrumil olevat mingeid "ebaausaid" plaane, nagu "kindla peale minek", "publikule lõivumaksmine" jne. (ja mis neis tegelikult siis nii väga halba olekski?), pigem usun siin peituvat theatrumlaste huvi taas kord teiselaadse materjali proovimise vastu. Seda enam, et antud näidendi "hästitehtus" ei ole sajaprotsendiline ja Theatrumil on võimalus tõestada, kui edukalt neid näidendi ülejäänud (ja parimaid) protsente välja on võimalik tuua. Mida Theatrum ka suurepäraselt teeb. Ilmselt suudaks Lembit Peterson endale omasel moel ükskõik millise komöödia meelelahutuslikkusest need "meele kokkupanemise" jõupunktid üles leida, ammugi siis näidendi puhul, mis kahtlemata on hea näidend kõigile ülalmainitud mööndustele vaatamata ja mille nali teenib kõike muud kui meelelahutamise eesmärki.   Näidendi huvitavus, keerukus ja samas potentsiaalne libastumisvõimalus peitub tema põhijoonise absurdilikkuse äratabamises ja adekvaatses lavaletoomises. Misläbi kujutatud karakterid ja tegevussituatsioon tõusevad kõrgemale kitsalt Ungari kontekstis toimuvast, või ka kitsalt ühe või teise sootsiumi valupunktidele osutavast paroodiast. Theatrum on edukalt valinud avarama tõlgendusvõimaluse, tuues filigraanselt esile näidendi kogu absurdismi, seda aga samas üleliia rõhutamata, mis annab tükis toimuvale reaalse ja irreaalse pidevale vahetusele rafineeritud ootamatust.   Näidendi põhisituatsioon, mis seisneb lühidalt selles, et neli meest on viienda mehe revolvriähvardusel sunnitud istuma suletuna ühte ruumi, kus ülekuulamise käigus hakkab relv ootamatult peremeest vahetama ning paljastuvad meeste tegelikud maailmad ja väärastunud võimuiha, on ettearvestatavalt peaaegu krimkalikult põnev ja vaataja huvi ülalhoidev. Situatsioon näib esialgu täiesti reaalsena ja tegelased elust võetud indiviididena, õige pea aga ilmneb meeste käitumise ebaloogilisus ja ka kogu olukorra tegelik irreaalsus.   Loo mitmeti mõistetavus on kätketud juba näidendi pealkirja, mis eestikeelses tõlkes küll kahjuks kaduma läheb. Nimelt viitab lause "Vader, kus tukk on?" ungari lastemängule ("Vader, kus käärid on?"), kus mängijaid taga ajades kohta vahetama sunnitakse. Nii nagu vahetavad kohti (kord võimutoolil, kord mitte) ka näidendi tegelased. Seega on mänguparalleeli abil rõhutatud toimuva ebareaalsust, samas tegelaste usutava olemuse kaudu olukorra võimalikkust. Millest ka kogu absurd.   Theatrum, nagu juba öeldud, on valinud väljapeetud absurditunnetuse tee, materjali kitsalt ühiskonnakriitilise külje rõhutamise asemel. Ungari konteksti pole küll täiesti kaotatud (näiteks tegelas- ja kohanimede näol), kuid tegelaste arhetüüpsus teeb nad tõenäoliselt hoomatavaks ka mis tahes teise ühiskonna esindaja jaoks. Eesti vaataja harituse juures võib spetsiifilisemate kontekstide tundmise ja nende tagant olulise üldistuse tabamise oskusega ilmselt arvestada (Theatrum ei tee ungari talupojast lavastuses eesti oma jmt., millesarnaseid muudatusi ameerika versioonides näiteks sisse on viidud), ehkki tõsi, et nii mõnigi kalambuur keele mitteoskajale kaotsi läheb (näiteks nali Kiss’i nime ümber jmt.). Küll aga oleks lavastuse lõppu sissekirjutatud metateater olnud ehk veelgi "metam", kui siinkohal ungari lavatööliste nimede asemel eesti omi oleks kasutatud.   "Gábor Görgey puhul ei avaldu tegelaskujude olemus nende oma karakterites, vaid nende vastustes kõnes väljajoonistuvale sotsioloogilisele olukorrale, kitsikusele", kirjutab ungari teatriteadlane Tamás Bécsy (Bécsy 1996: 103) Görgey ühte teist absurdidraamat "Pead Ferdinandile" (1982) analüüsides. Samalaadset karakterikäsitlust võib leida ka "Vaderis": sündmuste käik on see, mis tegelasi end avama ja olukorrale vastavalt ka muutma sunnib. Siiski on selles tükis enam rõhuasetust karakteritele ja näitlejad lasevad end rohketel mänguvõimalustel ka kaasa viia.   Lavastuse algupoole dominant lasub Helvin Kaljula Kompul, kes terve esimese vaatuse vältel relva oma käes hoides mängu suunab. Autori sõnul (kes enamikku oma näidendi lavastusi näinud, kaasa arvatud mitmel korral ise seda lavastanud) on Kompu senini enim erinevaid lahendusi leidnud tegelaskuju. Ning Theatrumis nähtu oli tema hinnangul jällegi üks uus variant. Näidendi tõlkija Edvin Hiedeli meelest jõuab siinne Kompu lahendus eestlastele sajaprotsendiliselt pärale. Tõepoolest, Kaljula Kompu on tõsiseltvõetav lumpeni ja kantpea segu, milliseid linnatänavatel kõikjal kohtab. Erinevalt aga paljudest neist "ametivendadest" on lavastuse Kompu oma ennastimetlevas jämeduses ja üheselt ülbet rumalust peegeldava silmavaatega ilmselgelt ohtlik. Kaljula rollilahendus on seda huvitavam, et kannab endas vajalikul määral absurdihuumorit ja teises vaatuses ilmutab ka kant-lumpenlikkuse eripalgelisemaid, vähem agressiivseid jooni. Kompule sekundeerib tugevalt Leino Rei kehastatud Kõrgeausus. Just nende kahe karakterikujutuse (mis kujuteldavale joonele paigutatuna asuksid selle vastandotstes) vastastikune "palliloopimine" hoiab lavastuse pinget peaasjalikult üleval, teises vaatuses võtab olukorra suunamise üle nimelt Kõrgeausus. Rei kõrgestisündinud aristokraatia au hoidev pedantne vanahärra on oma monoklitaguse armutu pilgu ja vinguva häälevarjundiga lavastuse kahtlemata koomilisim kuju. Kõrgeaususe roll annab selleks tõenäoliselt ka enim võimalusi, milliseid ilmsete koomikuvõimetega Rei kasutamata ei jäta. Head "lastetuba" on aimata ka Kaido Ranniku kehastatavast intellektuaalide koondkujust Kissist. Tema viisaka sapisuse tagant õhkub enesekesksele erudiidile omast tehtud kuiviklikkust, mis ootamatuteski olukordades täielikult ei kao, küll aga võimujanust läbiimbununa kergelt tasakaalu kaotades endalegi uskumatuna teovõimsust hakkab ilmutama. Lavastuse süüdimatu "päikesepoisi" roll on kanda maalt tulnud Mártonil, keda mängib Kristo Toots. Tootsi rolli füüsiline joonis on vaimustav, tema tantsusamm on ehtsalt ungarlik ja naiiv-õnnis pilk usutavalt särav. Harimatuse tegelikust hävitusjõust saab aga aimu kohe, mil Márton võimutroonile pääseb ja näitleja järgnevais tõsikoomilisis laulukatkeis paugupealt teine ja senisest ohtlikult distantseeruv iseteadvusenoot esile tõuseb. Kui teised osatäitjad pidevale lavalolekule vaatamata etenduse jooksul veidigi puhkust saavad, siis Mart Aas K. Mülleri osas on kõikide "võimuvahetuste" ajal agaralt hakkamas. Tema "väikese inimese" võltsalandliku koogutamise ja pugejaliku sõnamulina kohatine peaaegu monotoonsusesse kaldumine on ilmselt taotluslik, siiski meeldis Müller mulle enim kolmandal nähtud etendusel (kõnealusel 23. jaanuaril), kus Aasa hoiak oli järsku vaoshoitum, mõtlikum ja kuidagi ootamatult kaastunnet äratav, mis paradoksaalsel moel ka tegelaskuju koomika teravamalt välja tõi. Üldse oli mainitud etendusel enim igasuguseid improvisatsioonihetki ja varasemaga võrreldes tehtud muudatusi (näiteks tabavate absurdimaiguliste muusikakohtade lisandumine), mis Theatrumi atmosfääri seletamatuse, "oma näo" olemuse mõistmiseks ehk ühe võimalikest võtmetest annabki – lakkamatu improvisatsioon detailselt viimistletud vormis. Ja nii sai ka ootuspäratuna mõjuva well made play sugemetega näidendist Theatrumi laval ehtne "Theatrumi tükk".      Viidatud kirjandus:   Bécsy Tamás 1996. Kalandok a magyar drámával 1945 – 89. – Budapest: Balassi.   Görgey Gábor 1994. Waterloo kellös közepén. – Budapest: Magvetö Könyvkiadó.     • Vader, kus tukk on? — Kirjutatud, räägitud... • SIRPi kodulehele