Priit Ratassepp Kuidas lavastada naeru? ("Kultuurileht" 2. veebruar 1996)     Tuglas on Raudsepa kohta öelnud, et tal on palju mõtteid, aga vähe ideid. Raudsepa ideed avanevad tema komöödiates, nende vaimukuses ja mahlakuses, väljaspool näidenditekste on neid ilmselt raske leida. Äsja esietendus humanitaarinstituudis Raudsepa "Põrunud aru õnnistus". Mõne sõnaga näidendi lavaloost. Ilmumisaastal (1931) kandus "Põrunud aru õnnistus" üle lainetusena üle kogu Eestimaa. Näidendit mängiti kuues teatris, 1932. aastal lisaks veel kahel laval. Järgmisena nägi tükk lavavalgust sotsialismiajal—1957. aastal Draamateatris, seda küll erilise eduta. Nüüd on jälle kapitalism ja demokraatia ning 1930. aastate kodanlikud probleemid meile arusaadavad ja südamelähedased, kuigi Hegeli järgi sootuks uuel tasandil. See selleks. 1957. aastal kirjutas Elem Treier:"H. Raudsepp on meile pühendanud veerandsada näidendit, kuid üheainsa peategelase—naeru." Kuidas aga lavastada naeru? EHI teatriõppetooli lavastus toob meelde kunagised Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepa kammerlikud lavastused. Valguse, lavakujunduse ja kostüümide ülesandeks on luua võimalikul neutraalne, kuid samas korrektne mängutaust, mille ainsaks eesmärgiks on juhtida tähelepanu taustalt näitlejale. Kui vaataja on lava välisilme teadvustanud, siis langeb etenduse kogu koorem näitlejale. Seda võiks sisemiseks lavastamiseks nimetada. Lavastus lummab sõna, mõtte, liikumise täpsuse ja kõikvõimalikest kammitsatest vaba olemisega. Raudsepalik hoogsus ja raudsepalik nali kanduvad kergelt publiku poole, luues meeldiva saali-lava ühisatmosfääri. Näitlejad vaatavad ajuti oma tegelastele otsekui kõrvalt. Nad ei kujuta mingeid kindlaid karaktereid, oluline on nende liitumine tervikusse. Samas tagab lavastuse õnnestumise iga tegelase taga selgelt tuntav elav inimene. Kõik süzeeliinid haakuvad omavahel hästi. Et näidendi tegelased elavad ainult oma mõistust jälgides, südamehäält ei kuula aga üldse, loob esimese eelduse nalja tekkeks. Kui vana rahvajuht Suurkukk noorele rahvajuhile Noorkikkale vasaraga vastu pead lööb, saab Rasmus Noorkikkast instinktiinimene, üdini hea ja paljast olemasolustki rõõmu tundev olend, kes sellisena erineb kõigist teistest tegelastest. Enam ei vaata ta maailmale oma erakondlikust huvist lähtuvalt, vaid ülimaist inimlikest seadustest juhindudes. Sellisena ei sobi ta paraku olemasolevasse ühiskonda ja opereeritakse tagasi endiseks. Väga raske on mõnd näitlejat eraldi esile tõsta. Vahest kõige meeldejäävam on Anneli Tuuliku (Amanda Noorkikas) hillitsetud ja väljapeetud mäng, tema pilgu kohatine vaikne hullumeelne sära. Marius Peterson (Rasmus Noorkikas) on veenev nii halastamatu ja silmaklappidega ajakirjandushaina kui ka andunud Spinoza imetlejana. Mart Aasa (Soogenbits) mängust kumab läbi midagi meeldivalt igivanapoisilikku, millega liitub matemaatilise täpsusega mõtlemine. Andri Luup (J. Suurkukk) loob portree ennast imetlevast, kuid seda varjata püüdvast, poliitilisi mänge mängu enda pärast nautivast riigimehest. Roosit kehastavad Marian Rütmanja Kärt Johanson on ühtmoodi kogu hingest edasipüüdlikud majateenijad, kes ilmselt lendavad kõrgele. Kõigile ühiskonnas positsiooni püüdlejatele mängivad vastu suurpoliitikute kommunistidest lapsed Eha (Thea Luik või Anne Kuusik) ja Lembit (Leino Rei), kes vanematele haisupommi aknast sisse viskavad, homme aga juba peaministri toolil istuda võivad. Mängu nautisid ühtviisi nii vaatajad kui näitlejad. EHI teatriüliõpilased näitasid end heast küljest: oskasid näidelda ja oskasid ka mõelda. Võib huviga edaspidist ootama jääda.     • Põrunud aru õnnistus — Kirjutatud, räägitud...