Mihkel Mutt Heinrich enne Indrekut Sirp 30. mai 1997 a.     Humanitaarinstituudi esimesed teatrilõpetajad mängivad Vene tänava Theatrumis teise diplomilavastusena Puškini "Väikeste tragöödiate" järel üht Tammsaare "väikestest melodraamadest", nagu klassiku üliõpilasjutustusi võiks mööndusega nimetada. Viimaste parimatel lehekülgedel ühinevad Lutsu tagahoovide olustik ja Dostojevski valgete ööde hingeromantika, seega melodraamad parimas tähenduses.   Loo tegelasteks on noored hinged, kes esimest korda armastuse turule tulevad. Nende puhtust, maksimalismi ja natukest naeruväärsust pole lavastaja pilanud, vaid vastuolud ületanud vanema õe tasandilt plastiliselt kujutanud. Sellest tulenevalt on lavastus heleda põhitooniga, mitte ironiseeriv, küll aga olukordade huumorit esile toov. Kaasik-Aaslav tundub oma kunstnikutüübilt olevat eelkõige elusainet armastav ja inimsuhteid hingestav natuur. (See pole sama mis optimistlik eluhoiak: ehk seepärast pole täpne mulle ühel hetkel ekvivalendina vilksatanud noor-teatri-ellen-niit.) Ta enda "idee" — kuidas öeldagi — "õitsetab" materjali? Vist jah. Siia kuulub kindlasti maailmasse suhtumise dünaamilisus ja olmemüütilisus (müüdi avaldus igapäevas). Tundub, nagu oleks ta seda tükki tehes pidevalt muigamisi ümisenud üht linnavahelaulu ("miks elus on alati nõnda/ mina armastan sind, sina teist/ ja see, keda armastad sina/ armastab jällegi teist!?//)   Lavastustehniliselt on Aaslavi töö põiming psühholoogilisest realismist, kammerlikest metafooridest ja jutustaja kommentaaridest, mis lavajada kiirendavad ja täpsustavad. Muusikahelid ja teised nipid näivad pikema staazhiga teatrikülastajale vahel tsitaadilisuse piiri peal olevat. Eks meenuta noormeeste üksteise padjaga pildumine Kaarin Raidi "Punjaba" meeste käterätikuga loopimist? (Tänases eesti kontekstis kerkib sel puhul silme ette parasiitväljendiks püriv "pall on nüüd x-i käes".)   Noormehed kõiguvad rippudes parrel. Sealt on nad esimese põlvkonna haritlastena pärit ja jännivad nüüd psühholoogiliselt. Etendus kulgeb lühikeste stseenidena ning seetõttu on olulisel kohal rohked pimenemised ja valguspartii tervikuna (Ingo Raudkivi).   Kui palju lavaline jutustaja mõnikord tinglikke aja ja ruumi piire ületab, pole tähtis. Leino Rei, keda kavalehel Möödanikuks nimetatud, on A. H. T. kogutud teose köitega pidevalt platsis. Tammsaare narratiivi maagiline palveveski töötab tema suu läbi vahel päris lõbusalt. Pikk poiss on laval loomulik — nagu ka tragöödiates.   Niisiis on erinevad mängulaadid lõbusalt kokku monteeritud. Kui naljakalt hüplev Leeni (Thea Luik) on pea üleni tinglikus võtmes lahendatud, siis näiteks tema ema proua Martin (Marian Rütman ja Kärt Johanson) tundub täiesti "läbielajas".   Pole erilist põhjust hakata analüüsima toimuva sisulisi motiive. Siin lihtsalt pole hamletlikke sügavusi sondeeritud. Mõne väikese misanstseeniga Heinrichi (Mart Aas või Marius Peterson) raamaturiiulil leiduvaga seoses on lavastaja võimalikud filosoofilised lendlused juba eos maandanud. Teooria pikkadest sammudest, mida astuvad inimesed, kes suudaksid ületada oma hinges omamispüüu egoismi ja muu inimliku "saasta", no see arutlus ei ole ju mõõdupärane.   Heinrichi ja Otto (Andri Luup), Olga (Anneli Tuulik ja Anne Kuusik) ja Leeni suhted on tõsised nende endi jaoks ja armsad pealtvaatajatele, aga nad on sõrmega veele, parimal juhul lumele kirjutatud.   Lugu ise lõpeb äkitselt, tähelepanu kaldub senise sangari hingeelult tema sõbrale Ottole ja nende ühisele naistuttavale Olgale. Minu meelest ei ole Tammsaare jutustuses tegemist mitte vaatepunktide paljususega, vaid lihtsalt fookuse paigalt nihkumisega (juhtub klassikutel noorpõlves!) See jätab lugedes ja eks vaadateski pisukese rahuldamatuse tunde.   Kui lavastuses üldse millegi üle juurelda, siis selle üle, kui palju on Otto taasarmumine tingitud tärkavast konkurentsitundest oma sõbra vastu. Aga pole tähtis seegi. Toonitagem vaid, et kirjaniku looming on enamasti üks, tavaliselt hakkavad teda tema pärisprobleemid vaevama juba nooruses, et siis hiljem küpsemal kujul tagasi tulla. Eks ole "Pikkade sammude" peategelase Heinrichi nimi ju maakeeli Indrek, kes neljandas jaos oma naisega heitleb. Ma ei kahtle hetkegi, et Kaasik-Aaslav tolle neljanda väga tõsiselt ette võtab.   Praegu saavad noored näitlejad mängida üldinimlikke situatsioone, mis igituttavad meile kõigile. Lavastuse üks õnnestumise põhjusi on kahtlemata see, et asjaosalised mängivad väga suure tõenäosusega just neid, kes nad ka elus praegu on, st. üliõpilased, marginaalsed, vaimliste püüetega, korralikud noored inimesed. See annab tõelise lisaväärtuse.   Kaasik-Aaslavi seekordne Tammsaarelavastus tundus isegi küpsem ja ergem kui eelmine melodraama, "Noored hinged" Toompeal. Kahju, kui seda uuel hooajal ei mängitaks. Eelmisele pani see helge ja elujaatav noorte inimeste hingepiinade lugu meeldiva punkti.     • Pikad sammud — Kirjutatud, räägitud...