Priit Ratassepp Küljeluu ja plekkpasun ("Kultuurimaa" 21. mai 1997)     EHI teatriõppetooli üliõpilaste diplomitöö, A. H. Tammsaare Pikad sammud. Melodraama lavastaja K. Kaasik-Aaslav, valguskujundaja Ingo Raudkivi. Esietendused I3. ja 14. mail THEATRUMi saalis.   Aegruum teiseneb ja ühes sellega muutub kirjandusteoste esteetiline vastuvõtt, nende tähendus (ainult tekst ise kui kunstiline "fakt" jääb oma sünniaegruumi muutumatuks tunnistajaks). A. H. Tammsaare impressionistlik ajastutundlik psühholoogilisi sõlmi harutav üliõpilasjutustus on moondunud mingi imeviguri läbi üheksakümne aastaga koomiliseks melodraamaks (Tegelikult on see üks tõlgendamisvõimalusi). Sinna pole midagi parata — lugege ise — tegelased polegi justkui lihast ja luust, vaid on pigem mingid olematusest kerkivad (nimega varustatud) hääled, mis vaidlevad neid oma haardes hoidvate (ja neile sõna andvate) ideede üle üliinimesest ja naiste emantsipatsioonist. Jutustus on natuke nurgeline, kohmakas, kohati ebakindel, aga ääretult aus ja juba on seal aimata kirjaniku tulevast jõudu.   K. Kaasik-Aaslavi ja EHI teatritudengite varasematele tegemistele mõeldes on alusteksti valik igati põhjendatud: K. KaasikAaslav on lavastanud Lavakunstikateedri tudengitega teise A. H. T. samasse loomeperioodi kuuluva jutustuse Noored hinged ning EHI tudengid on ikka katsetanud veidi mittetraditsioonilisemate, kuid maailma (või Eesti) kirjandus- ja teatriloos oluliste tekstide esitamisega (Aadama mäng, Tshehhovi noorpõlvejuttudel põhinev lavakava, Raudsepa Põrunud aru õnnistus, Pushkini Väikesed tragöödiad). Huvis Tammsaare vastu on aimata süvenemist, omamoodi "kadunud aja" otsimist, püüdu valgustada teatud küsimusi uue nurga alt, leida üles olulisim. Rääkimata tegijate otsingust teatrikunsti vallas.   Etendusi esitatakse tillukeses, hubases (koduses) THEATRUMi saalis Vene tn. 14 kolmandal korrusel, millele on omane üsna intiimne (kammerlik), lihtsust ja traditsioone rõhutav atmosfäär (vanad paekiviseinad, palkidest lagi). Vaheaegadel lähevad tegijad ja vaatajad kergesti sassi, limonaadi juuakse ja kommi süüakse sealsamas. Täiesti omanäoline ja väljakujunenud teatritegemise paik Tallinna vanalinnas, millele tasuks igal huvilisel silm peale panna.   Kui püüda leida mõningaid EHI teatriõppetooli tegemistele iseloomulikke märksõnu, siis võiks vahest mainida huvitumist kirjandus- ja teatripärandist, vaimse sideme loomise püüdu teiste aegruumidega, tekstitruudust lavastamisel, kuid samas suure rõhu asetamist (keha, hääl) valdamisele, iga lavahetke mõtestamisele. EHI näitlejakoolile on omane pigem teatud distantseeritus mängust (kriitiline suhtumine igal hetkel laval toimuvasse, sisemine dialoog publikuga) kui liigne lavaline (väline) realism, iseenda unustamine laval.   Sarnaselt Pikkade sammude lugemiskogemusest saadud muljega pole ka etenduse tegelased "lihast ja verest", vaid sarnanevad ajuti nukkudega papa Carlo teatrist, keda juhib repliikidega A. H. T. jutustusest (loeb neid otseses mõttes raamatust) tegelane nimega Möödanik (Leino Rei). Ta on saadik sajandi algusest, omamoodi ajarändur. Selline võõritusvõte toob etendusse lisaks realistlikule ka sootuks teatraalsema ja fantaasiaküllasema mängulaadi (tasandi), mille vastandumisele näibki etendus peamiselt rajatud olevat — tegelased justkui püüavad end vabastada Möödaniku dikteeritud käitumisjoonisest ning iseseisvuda, elada oma elu, peatada neid tagant sundiv lugu ja seista silmitsi igavese praeguga. Sellised hetked on seotud peamiselt Heinrichi (Mart Aas ja Marius Peterson) ja Olga (Anneli Tuulik ja Anne Kuusik) kohtumistega ning proua Martini (Marian Rütman ja Kärt Johanson) mehe surmaga. Samas võimaldab teatraalne (markeeriv) mängulaad luua valguse abiga mitmeid meeldejäävaid kujundeid (nt Heinrichi ja Olga jalutuskäik vihmavarjuga, armunute millimeeterhaaval lähenemine teineteisele) ning esitada Heinrichi kuju pigem tegevuse ja visuaalse mulje kui tema tekstilise osa kaudu.   Marius Petersoni osatäitmist iseloomustab välise rauguse ja püüdlikkuse taga pesitsev poisilikkus ja ebakindlus, mis vajutab ta tegemistele üpris koomilise pitseri ning vaimukas ja loov (imetäpselt ajastatud ja rõhutatud) teksti esitamine. Tagantjärgi meenutades tundub ühe olulisema tegelasena ka proua Martin, kellele langeb võrreldes alustekstiga etenduses ebaproportsionaalselt suur osa, sest ainult temal lastakse pikad monoloogid üsna ammendavalt ette kanda (vastu Möödaniku tahtmist, kes ei taha küll (ei saa) sekkuda). Samas on see ka mõistetav, sest tema jutus puuduvad kõrged ja tardunud ideed (nagu pahatihti Heinrichil), mis teeb üllatuslikult just tema teksti ajatuks, eluliseks. Seda rolli võiks võrrelda Andrus Vaariku Peremehe osaga Madis Kõivu-Priit Pedajase Tagasitulekust isa juurde. Silmnägu rätikuga poolenisti varjatud, küürus, nühib proua Martin lakkamatult paari trepiastet ning tema jutt näib lõputuna nagu elu isegi. See kõlab nagu lapi joig. Proua Martin ongi vahest selle etenduse peamise mõtte väljendaja, kuigi ka tema mõjub üsna koomiliselt.   Otto (Andri Luup) on vastandina Heinrichile üsna realistlikult esitatud kuju, kes jääb hoopis "värvikirevama" kaaslase varju oma pikas, aga pidevas arengus. Olga kuju on loodud väliselt liikumatuna (seda aitab rõhutada ka pikk maani ulatuv sirgelt langev kleit), sõnadeta aimatavana nagu Kõrboja Anna. Ta on kaunis, väärikas, puhas (hingelt), esileküündimatu, kuid siiski kogu aeg silme ees seisev. Leeni (Thea Luik) lausa pulbitseb energiast, mida kiirgab igast tema rakust. Kui ta parasjagu ei liigu, siis on oht, et sisemusse koguneva ja sealt valjapääsu mitte leidva energia tõttu kogu saali süüdata võib.   Etenduse mänguruumina on ära kasutatud konkreetse ruumi (saali) omapära, igasugune dekoratsioon puudub (välja arvatud mõned mängus hädavajalikud asjad): ruumi ühes nurgas asuva trepi mitmekülgne vaimukas rakendamine (Heinrichi kiusamine, üles-alla liikumised, Marta monoloogid ja tema kiusamine) lisab toimuvale dünaamilisust ja annab ruumile selgelt adutava vertikaalse mõõtme. Etendus on haaravalt tegevuslik, visuaalselt köitva lavastusjoonisega, kus koomika tuleb ilmsiks just läbi tegevuse ja visuaalsete kujundite, ning ruumiliste situatsioonide vastandamisest sõnalisele osale. Tuleb kiita ka suurepärast valguskujundust (Ingo Raudkivi), mis toob assotsiatiivselt etenduses osalejate vaimusilma ette eri ruume ja meeleolusid — etenduse valgus on kohati iseenesest nauditav ja kõnekas. Valgus peidab endas teatri jaoks tohutuid võimalusi.   Julgeks veel mainida, et etendus on ilmselt sotsiaalne ka tänapäeva kontekstis, sest asotsiaalseks ei tihka seda kuidagi nimetada. Teater on meie ühiskonna üheks tugisambaks.   Lõpetada võiks ehk kahe retoorilise küsimusega, millest esimene on tuletatud Pikkadest sammudest ja teine Piiblist: Kas inimene on plekkpasun? Kas naine on küljeluu? Ei tea.     • Pikad sammud — Kirjutatud, räägitud...