Tõnu Seero Teevad liigutusi, mis ütlevad kõik Sõnumileht 20. mai 1997 a.     Vene tänaval asuva Theatrumi õdusas saalis etendavad EHI teatriõppetooli diplomandid Katri Kaasik-Aaslavi lavastatud Tammsaare jutustust "Pikad sammud". Täpselt nüansseeritud lavastus on ühtaegu humoorikas ja dramaatiline.   Nõnda nagu Tammsaarelgi, on "Pikkade sammude" aeg ja ruum markeeritud põgusalt, ent impressionistlik jutustus on saanud juurde groteskse varjundi. Sädeleva dialoogi taha, kus tegelased räägivad justkui üksteisest mööda, jäävad nende aimatavad mõtted, tunded ning meeleolud. Neid täiendab omakorda vaimukalt Möödanik (Reino Lei), ehk siis tegelaskuju, kes kannab ette Tammsaare teose jutustavat tekstiosa. Kuid mitte ainult, sest tema kanda on ka otsekui kogu mängu juhi roll - alates tegelaskujude sisse- ja väljajuhatamisest, neile meeldetuletamisest, mida on vaja teha, lihtsalt imestava, hukkamõistva või teistsuguse pilguga silmamist kuni publiku juhtimiseni suitsetama või limonaadi jooma. Samuti silub Möödanik järske üleminekuid ühelt misanstseenilt teisele, seob lavastuse tervikuks nii, nagu Tammsaare minevikuvormiline jutustav tekst proosateoses.   Elegantne lavastaja leid on näiteks mandoliini lavalt äratoimetamine Tammsaare teksti saatel: "Mänguriist sai aru, et temal kui kolmandal siin enam midagi teha pole, ja ta hüppas põrandale, kus teda kellegi ogar, arutu jalg hooletult müksas..." Sääraseid vaimukaid kehakeele ja sõnade kokkusulatamisi kohtab lavastuses pea igal pikemal või väiksemal sammul, olgu selleks siis kasvõi täpselt doseeritud hetk, mil Heinrich (Mart Aas või Marius Peterson) teeb liigutuse, mis kõik ütleb.   Heinrichi ja Otto (Andri Luup) kõnelused on lavastuse esimestest hetkedest alates köitvalt grotesksed ning neile lisab vürtsi lavavõimaluste oskuslik ärakasutamine - nõnda nagu kogu lavastusele, kus näiteks trepp või penn on pandud kunsti teenima.   Andri Luubi Otto roll näis iseäranis hea. Olgadest (Anneli Tuulik või Anne Kuusik) olen siiani näinud vaid Anneli Tuulikut: tema loodud naistegelane tuletas kohati meelde Ramildat, mõneti aga näiteks ka Irmat ja ehk veel kedagi - igatahes lõpuni mõistetamatut, andumisvõimelist ja siirast tegelast. Olgaga seoses on lavastuses väga ilusaid hetki, mil pisut filmilindilik etendus peatub ning laval fikseerub foto.   Proua Martin (Marian Rütman või Kärt Johanson) ei tundu lavastuses nii väikekodanlik, kui teda on nähtud, ning Leeni (Thea Luik) komödiantlik mäng toob saali lõbusa elevuse. Limonaadimüüjad Hilda ja Aino, kes vaheajal kommi ja limponaadi pakuvad ning prügi koguvad, kuuluvad samuti iga etenduse tervikpilti.   Ses diplomilavastuses räägitakse sõnu ja tehakse liigutusi, mis ütlevad kõik - pärast etendust võib käe tasku libistada ning lõbusat lauluviisi ümiseda, sest teatriskäik on täkke läinud.     • Pikad sammud — Kirjutatud, räägitud...