Pille-Riin Purje Kired astuvad pehmete päkkadega Õhtuleht 19. mai 1997 a.     Anton Hansen–Tammsaare – Katri Kaasik–Aaslavi ”Pikad sammud”. Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppetooli üliõpilaste diplomilavastus. Esietendused 13. ja 14. mail Theatrumi saalis     Distantsitundlik möödanik   Katri Kaasik–Aaslavi stiilne lavastus on kantud kerguse, mängurõõmu vaimust. Tammsaare jutustus ”Pikad sammud” (1908) on lavale seatud humoorika distantsitunnetusega. Andekas leid on tegelaskuju nimega Möödanik – vaatleja, kes vahendab nii autori teksti kui sündmusi. Pikk, kõhn, noor ja eatu, jälgib Leino Rei Möödanik kõnekal pilgul tegelasi – näiliselt neutraalselt, ometi kavala ja hooliva osavõtuga. Hetketi oleks ta valmis tuge pakkuma või tahaks kedagi peatada. Mil viisil Möödanik lavaelu võõritab ja dirigeerib, pilte katkestab ja jätkab – ja millise suhtega tegelased vastu piidlevad – on ettearvamatu puäntide rida. Tajutav on täpne tekstirezhii, Tammsaare lausete meloodia.     Eluõnne varastavad tantsusammud   Lavakujundus avardab mängupinda. Vähe esemeid, kõik mängib kaasa: ”plekkpasun” kui grammofon, lillevaas, raamatud, kirjutusmasin; mänguruum laieneb ülakorrusele ja trepile, kus iseseisvat püsimatut elu elavad jalad. Tammsaare jutustuse raamiks ja refrääniks on sammud, koguni ”kired astuvad oma pehmete päkkadega aru kainele, kõvale peale...”. Lavalgi paotab sisetundeid elav, kujundlik liikumisjoonis. Misanstseenide tähenduslikkust, tunnete kolmnurkseid pingeid toonitab muusika. Ingo Raudkivi valguskujundus on igati läbikomponeeritud. Valgus loob puiestee – violetid lehtede varjud seinal. Valgus rõhutab peenelt kirgi ja tundeheitlusi.     Kaks üllatavalt erinevat etendust   Osaliste kaks koosseisu loovad erineva õhustiku. 13. mail domineeris ülemeelikum huumor, eelkõige Marius Petersoni vallatu hoogsa sarmi tõttu. Ta etendas Heinrichi rolli nõtke plastilise joonisega, pideva topelt–suhtega, meheliku koketeriiga. (Ainuüksi lipsusõlme sidumine terve atraktsioon!) Tasakaaluks oli Olga – Anne Kuusik vaoshoitum, mõistatuslik. 14. mail mängis Heinrichi Mart Aas – tundlikumalt, varjatuma vaimukusega. Anneli Tuulik oli ta vastas avatum ja elujanusem, kahest Olgast arengulisem. Andri Luup – Heinrichi sõber ja rivaal Otto oli kord äraolevam, kord söakam. Thea Luik – Leeni oma ”häälest ära mandoliinega” aina eluseiklustest elevil laps–neid. Leeni ema, proua Martini roll on noorele osatäitjale keerukaim, ent toimekate tegevustega hõlpsamaks lavastatud. Nii Kärt Johanson kui Marian Rütman mängisid emanda usutavaks, ta vaikse monoloogi mehe surmast aga puudutavaks hetkeks, mil sammud seiskuvad. Koloriitne vaheajaroll oli limonaadimüüjannadel.   Üks koosseis on lenduvam ja krutskilisem, teine lüürilisem ja pastelsem. Kummastki saaks oma loo. Üht või teist eelistada näib võimatu, mõlemas on oma võlu Tammsaare paradoksleva sõna– ja vaimulaadi, sammude rütmi tabamisel.   ”Pikad sammud” on kena lõpetus, samaaegu loodetavasti ka hakatus Humanitaarinstituudi omanäolisele teatrilennule. Ennäe, juba haarabki Möödanik uue köite, kaob eesriide varju, uut lugu elavaks manama. Publik aplodeerib ootuses, ei raatsi lahkuda.     • Pikad sammud — Kirjutatud, räägitud...