Priit Ratassepp Teise teatri valgel     Tundub uskumatuna, et kõigest sada aastat on möödunud ajast, mil Maeterlincki draama "Pelleas ja Melisande", mis sai paljude uusromantikutest heliloojate ja lavastajate inspireerijaks, ilmavalgust nägi. Lembit Petersoni lavastus Theatrumis ja üsna samal ajal ilmavalgust näinud Riina ja German Schuttingu raamat "Teine teater" heidavad üsna ühtviisi, kuid samas ka kõnekalt üksteist täiendades pilgu sajandi taha, et näha, mis on siis selle põrgulikult kihutava sajandi jooksul toimunud, mis on tolle tormaka ja värvikireva algusega võrreldes muutunud. Kas postmodernsus on modernismi loomulik jätk või pigem vastand?   Mulle näib, et nii raamatut (üle) lugedes kui ka etendusest osa saades tabab meid üsna ühesugune äratundmine - nimelt on kaasaegses teatris väga vähe sellist, mis poleks juba olemas olnud nii idee kui ka teostuse tasandil sajandi alguse teatris, meil pole põhjust end tolle perioodiga vastandada, vaid enamus meie mõtetest ja tegemistest lähtub just tolle aja poolt ette antud raamidest, paradigmast. Meie kasutada olev võimaluste maailm on paljuski määratud sajandi alguses toimunud kultuurimurrangu poolt; maailm on peale seda loomulikult tohutult mitmekesistunud ja killunenud, kuid just seda ennustatigi sajandi alguskümnendeil. Just tol perioodil võitles endale (jälle) eluõiguse välja teater kui sõltumatu ja terviklik kunstivald, draamakirjaniku kõrvale astus võrdväärse loojana lavastaja ja loomulikult ilmus koos temaga lavavalgusesse näitlemiseks sootuks uute meetoditega (tegelikult meetod siis sündiski) varustatud näitleja. Ka kõik teised teatrietenduses toimivad allkeeled ja koodid said senisest erineva tähenduse ja muutusid etendust kui teksti aktiivselt vormivateks teguriteks. Teater oli vabanenud sõna ja elu jäljendamise orjusest, sõnalisest tekstist sai üks etenduse komponent.   Teatriajaloos kindlasti pöördelise tähtsusega Maeterlincki draamat iseloomustavateks märksõnadeks on väline liikumatus (ehk siis teatrietenduse keeles väljendudes misanstseenide staatilisus) ja rohkete pauside (vaikuse) olemasolu. Seda lugedes torkab silma remarkide vähesus, mistõttu kujuteldava maailma loomisel lasub pearaskus just tegelaskõnel, dialoogil, mis tihti üksikute tegelaste monoloogideks kipub lagunema. Lugeja (vaataja-kuulaja) ette manatav maailm on muinasjutuline, sümbolistlik-impressionistlik, kus eredatest kildudest terviku moodustamine jääb iga üksiku teksti kogeja ülesandeks. Selles draamas on rohkesti lünki, mida on võimalik mitmeti täita, pausidel on seal sama oluline koht täita kui tekstil endal.   Lembit Petersoni lavastusele lähenedes köidab samuti esmajoones tähelepanu vaikus, mida võiks nimetada ka suhteliseks vaikuseks, sest see väljendub eelkõige öeldava sõna väheses intensiivsuses (valjuse mõttes). Suhtelise vaikuse määra saab mõõta aparaadiga, see pole kunagi täielik, vaid kujutab endast eelkõige kvantitatiivset suhet. Theatrumi kammerlikus saalis räägivad näitlejad justkui natuke liiga vaikselt - kujutage ette olukorda, kui inimene, kes seisab teist mitme meetri kaugusel, räägiks teiega, nagu seisaks ta teist peaaegu puudutuse kaugusel. Vaatajana saalis istudes tuleb end kehaliselt pingutada, et laval toimuvast midagi kaotsi ei läheks. Sellises vaikuses mõjub iga nagin, vähimastki liigutusest põhjustatud heli ootamatult valjult - taju hakkab sellises "vaikuses" registreerima muidu tähelepandamatuteks jäävaid hääli, tähenduseta signaale. Niiviisi ei saagi enam rääkida vaikusest kui heli puudumisest, sest hoolikal kuulamisel tabab inimese kõrv üha uusi ja uusi impulsse, mis varem lihtsalt kadusid "üldisesse müranivoosse". Kuni lõpuks jääb üksnes vere kohin kõrvades, kõhu korinad, südame rahutud löögid, väljahingamisel kostuv kahin, pidev liikumine, intensiivsus.   Sellises lakkamatult voolavas heliväljas kaotab ka näitlejate poolt kuuldavale toodav artikuleeritud kõne oma suveräänsuse, referentsiaalsuse, ning saab puhtaks väljenduseks. Üksikud sõnad, laused, kaotavad oma formaalsed piirid ning sulavad ühtsesse voolusesse, mille kõige paremaks väljendajaks ongi intensiivsus. Keele tähendusliku, märgilise iseloomu kõrval tõuseb esile keeleline substants, mida iseloomustab sõnaline vaikus, öeldamatus. Seda oleks täpsem nimetada absoluutseks vaikuseks. Teater on territoorium, kus muidu kindlad, iseennast nautivad tähistajad kaotavad oma võimu ning sulavad lakkamatult toimivasse tähenduste kujunemise protsessi.   Maeterlincki tekstis ei peitu vaikus, tühjus, ridade vahel, tähemärkide puudumises, vaid samuti tekstis endas. Tegemist pole suhtelise, vaid absoluutse vaikusega, selle määra pole võimalik objektiivselt mõõta. Seda võib ette kujutada kui liikumist millegi ümber, mida ei saa sõnaga haarata. Kui Maeterlincki tekstis ilmneb vaikus esmajoones tänu loobumisele 19. sajandi naturalistlikust draamatraditsioonist (õigemini küll selle taustal) ja teatud arhetüüpsete kujundite esitlemisele (sõrmus, kroon, koobas,jm), siis Petersoni teatritekst on rajatud kogu teatrikeha täitvale suhtelisele vaikusele ehk siis kõikvõimalikele juhuslikele ja tähendusetutele liigutustele ja helidele, katkematult kulgevale loomulikule eluvoolule, mis ei sunni teatritekstist eelkõige tähistajaid otsima, vaid lubab piirduda eelkõige teksti intensiivsuse nautimisega. Vaatajail ja näitlejail lasub üsna ühesugune vastutus selle vaikuse tekitamise ja hoidmise eest.   Petersoni lavastuses on sõnalise osa kõrval samavõrd kõnekad näitlejate liigutused, kätehoid, kehahoiak. Kostüümid ja grimm joonistavad välja tegelassuhete üldise raami, tänu teineteisele võimalikeks saavate vastandpooluste vahel püsib pinge etenduse algusest lõpuni. Leino Rei Golaud näib hämaras valguses omandavat üleinimlikud mõõtmed, kuigi tema pikka kogu ähvardab pidevalt murdumine, maa kohale küüru vajumine, tema käeliigutused on järsud, kujundades õhus sirgjooni ja teravnurki. Seevastu Marius Petersoni Pellease liikumisjoonist iseloomustavad sujuvad liigutused, kõverjoonelised üleminekud ühest asendist teise. Kuigi ta näib Golaud`st palju madalamana, toetub ta siiski hoopis kindlamalt maapinnale, tema ülespoole osutavates kätes on enam jõudu ja veenvust, teda ei ähvarda murdumine. Melisande (Anneli Tuulik) vastandub Golaud` kammitsetud ja musta rõivastatud konstitutsioonile oma pigem metshaldjaliku (roheline parukas, jm) kui inimliku olemusega. Lembit Petersoni Arkel ühendab maksimaalselt sissepoole pööratud mängus (vaikimises, liikumatuses) mõlemad poolused, tema poolt kuuldavale toodud sõnadest on alati olulisem see, mis ütlemata jääb, tema mäng on justkui kogu lavastust koos hoidvaks raskuskeskmeks, tuumaks. Jne, jne. Näiteid võib veel palju tuua, tegemist on keeruliselt komponeeritud, mitmekesiseid tõlgendusi genereeriva tervikuga.   Theatrumi saali vanad paekivist seinad loovad iseenesest ajatu, etenduse kontekstiga hästi sobiva keskkonna, nende massiivsus haakub etenduse väliselt liikumatu, justkui paljudesse erinevatesse poosidesse tardunud, minimalistlikele korduvustele üles ehitatud vaimuga. Küllap sama taotleb ka stseenide üleminekutel kostev veesulinat meenutav põgus ja monotoonne elektrooniline helijada. Lilja Blumenfeldi kõigest liigsest puhastatud sugestiivne mängukeskkond lummab samamoodi kordustega nii vertikaalsel kui ka horisontaalsel tasapinnal. Lava tagaseina moodustavad vertikaalsed üksteisest võrdsel kaugusel paiknevad tumedates toonides ribad, mille katkestuskohtadest ilmuvad lavale näitlejad, nende avade ees ripuvad aga mustad ribakardinad, kus kordusi loovad horisontaalsed lamellid. Ka lava keskel paiknev kummaline ese, mida etenduses kasutatakse eelkõige pingina ja lamamisasemena, on tegelikult mingi veider "sajajalgne" massiivne moodustis, mis esimesena assotsiatseerub Vana-Kreeka templite sammastikuga. Kui seda etenduse lõpus lähemalt silmitseda, hämmastab selle "massiivsus", vaatamata küllalt väikestele mõõtmetele. Kas mitte lava tagasein pole sellise taju võimendajaks? Airi Erase valguskujundus aitab täpselt ja tundlikult kõike eelpool mainitut esile tuua, luues omakorda kordusi valguse ja varju abil.   Kuhu on siis teater ja maailm jõudnud viimase saja aastaga? Ei kuhugi, on vaikides ühel kohal seisnud, lastes endast läbi voolata kõikvõimalikel eluvormidel, samal ajal vähendades ja suurendades sallivust erinevuste suhtes.     • Pelléas ja Mélisande — Kirjutatud, räägitud...