Sven Karja Nädala soovitus (ARTER, Postimees 16. 12. 2000)     THEATRUMi teatriaasta viimane uuslavastus on üles äratanud Eestis praktiliselt olematu noorteteatri traditsiooni: korraga on laval värsked koolilõpetajad (oma eakaaslaste, Vanalinna Gümnaasiumi abiturientide esituses) ja nende vanemad (THEATRUMi põhitrupi näitlejate esituses). Tegemist on mitmekordse debüüdiga: esmakordselt on laval trupi näitleja Mart Aasa teatritekst, lavastajana debüteerib mõne aasta eest Antigone nimirolliga vaataja mällu jäänud Maria Peterson, rääkimata esimest suuremat lavaülesannet täitvatest õpilastest-näitlejatest.   THEATRUMi seniste tegemiste kontekstis võib uudislugu hinnata ootustevastaseks. Ikka valitud kõrgklassikat mänginud trupp esineb seekord julgelt olmeabsurdlikus, peaaegu estraadlikus laadis. Ent veidi järele mõeldes nähtub, et muutunud on vaid stiil, aga mitte teemad - peenrahaks vahetatud tegelikud väärtused, hingetu tühijooks maiste tühiasjade suletud ringis. Konfliktile lisab teravust tõik, et täiskasvanute grotesksed liivakastimängud kipuvad omatahtsi vormima noorte inimeste alles kujunevat õrnhabrast maailmapilti. Ja kui otsida näidendile-lavastusele mingit võrdlusalust, siis meenub eelkõige Paul-Eerik Rummo näidend "Valguse põik", mille ka THEATRUMi juht Lembit Peterson (seekordse lavastuse juures on abistanud nõustajana) mõne aasta eest Viljandi teatritudengitega lavale tõi.   Kindlasti oleksid loo kõige õigemad hindajad nooremate mängijate eakaaslased. Kuid võimalus kokku puutuda tänaste abiturientide mõttemaailmaga, millest lavastus - ehki paljuski punktiiriliselt ja aimamisi - hinnatavat teavet annab, võiks intrigeerida ka sihtgrupivälist auditooriumi.     • Kõik on noored — Kirjutatud, räägitud...