Anneli Amtman THEATRUM ("Noorus" nr. 4,5,6 / 1995)     Veebruarikuu teisel poolel võis vanalinna majade seintelt lugeda: "THEATRUM. Vanalinna Muusikamajas. Lavakava A. Tšehhonte, A. P. Tšehhovi ja teiste loomingu põhjal. Juhendajad: M. Kivilo, O. Majevskaja, J. Viiding ja L. Peterson. Esitavad EHI üliõpilased." Tagasihoidlik müürileht — ometi kuidagi lummutav. (Eriti "ja teiste") või kuidas? Vaatamata reklaami näilisele lihtsusele mängiti täis saalidele. Seda üllatavam oli, et afiššide teistkordne ilmumine märtsis jättis saalid pooltühjaks. Nimelt üht neist pausijärgsetest etendustest, umbes 15-le pealtvaatajale, juhtus siinkirjutaja nägema. Valjul kontsaklõbinal ilmutatakse lavale skulptuurid ja jäetakse ootama: väsinult, andunult, kelmilt või… tegelikult näib oluline hoopis see, et ootus siin ei ole hetkeseisund, vaid midagi, milles elatakse. Kusagilt immitseb vaevuaimatavat nukruse lõhna. Ühtäkki loobutakse dramaatilistest poosidest elegantseks jalakeerutuseks, misjärel selgub, et mehisema poole tantsijatest moodustasid lavapoisid — tühjast poodiumist saab kupee või külalistetuba või käärkamber. Iga uue ruumi tekitamine kujuneb isemoodi sündmuseks, olgu selleks etüüd, romanss, klaveripala või elav kavaleht. Viimase kohta võiks öelda ka jutustaja või siis "mees-kes-teab-kõik". Olgu kuidas on, ega ta ütlegi, kellega tegu, vaid tekitab mulje nagu loeksid raamatut või libistaksid aeg-ajalt pilgu üle kavalehe. Selline on raam, milles näidatakse pilti — valikut Tšehhovi varasemast novelliloomingust. "Ja teiste looming" osutub pärast mitut vaimukat mõttemängu Trepljevi debüüdiks "Kajakast". Seda ühtpidi. Tõelikult võib "teiste" all mõista ka kõiki neid — valgustajast publikuni —, kelle kaaslooming on etenduse sündimise tingimuseks. Raam ja sisu haakuvad suurpäraselt. Esimene aitab tekkida iselaadsel venepärasel atmosfääril, mis seejärel ühtse stiilitunnetuse, suure seesmise sära ja mõttega täidetakse. Osaliste hoiakule on omane maneerlikkusest vaba elegants, millele annab värvingu teatav sirge seljaga murtudolek. Eneseväärikus näib olevat üheks etendust läbivaks lõimeks. Et tegemist on trupi esimese suurema valiku ülesastumisega, on üllatav, aga ka äärmiselt nauditav noorte näitlejate enesekindlus ja rahulikkus laval. Julgus anda enesele aega ning vajaduse korral seda tagasi võtta, eesmärgiks mõtte kandmine ja edasiandmine. See on õnnestunud. Etendus elab ja hingab ning publik, kui palju või vähe teda ühel või teisel etendusel ka poleks, leiab end hingamas samas rütmis. Järgnevalt palusin THEATRUM’i kunstilisel juhil Lembit Petersonil lähemalt valgustada ettevõtmise tagamaid. THEATRUMile eelnenud otsingu või töövorme on mitu. Emalt väärib mainimist Vanalinna Muusikamaja juures tegevust alustanud kooliõpilaste draamaring (mitu seal alustanud õpilast on täna THEATRUMi koosseisus). Järgneb tööperiood "Vaikse teatriga". Sihiks klassikalise ja tänapäevase väärtdramaturgia tundmaõppimine, tõlkimine ja etendamine. Nimi ise — "Vaikne teater" — on siin sisuliste otsingute teljeks (vrd. Vaikne teater-lärmakas teater). Järgmise etapi, Näitekunsti Ateljee puhul on tegemist juba konkreetse katsega leida nimi teater-koolile. Kuna "näitekunst" tundub liiga laia mõistena, otsitakse uus nimi THEATRUM, mis tähistab näitelava, vaatesaali ühelt poolt, teisest küljest vaatajaskonda, publikut, kolmandaks tegevuspiirkonda, areeni, tundus sobivamana. Tegu on iselaadse teatriprogrammiga projekti "Haridus kultuuripärandis" raames. Antud projekti eellugu ulatub aastasse 1986, mill grupp haridus- ja kultuuritegelasi tuli kokku, et leida parim võimalik tegevuskava leevendamaks ajalooväärtuste devalveerimist ja näitamaks üles initsiatiivi vanalinna kui kreatiivse elukeskkonna väljaarendamisel. THEATRUMi moodustavad EHI teatriüliõpilased ja Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriprogrammis osalejad, kes 2. Aastat tagasi lõpetasid Viljandi Kultuurikolledzi. THEATRUMi esimehe raske koorma tahtis enda kanda võtta Mart Johanson, kes suurepäraste organisaatorivõimetega on abiks olnud ka EHI teatriõppetooli igapäevaelu korraldamisel. Kesksel kohal on Tallinna varasema teatriloo uurimine, ühtlasi katse taaselustada linna varasemat teatritraditsiooni, mille juured ulatuvad 14. Sajandisse. Samuti nähakse ühe eesmärgina sellise loomingulise keskkonna kujundamist, kus oleks loodud kõik eeldused inimese igakülgseks arenguks. Idee on tõtt-öelda ammune. Ma olen ammust ajast otsinud võimalusi leida teatris samasugune tegevusvorm nagu oli "Hortus Musicusel" muusikas; et kool ja professionaalne töö oleksid ühendatud. Struktuuri otsimine, kus need kakas asja oleksid omavahel seotud, on juba teatrikooli ajast. Inspireerisid MHAT-I ja Vahtangovi stuudiod, samuti J. Copeau teatritegevus "Vanas Tuvilas". Samas näen ma praegu olemas oleva teatrihariduse kõrval vajadust sellise teater-kooli järele, kus oleks võimalik süvendatumalt keskenduda ajaloolisele teatrile ja väärtdramaturgiale. Iga tõeline uuendamine on olnud liikumine pinnalisemalt traditsioonilt sügavama traditsiooni poole. Püüame meiegi. Miks EHI? Lootsin, et tulevad inimesed, kes suudavad omandada peale näitlejahariduse mõne humanitaarse kõrvaleriala, õpiksid keeli. Teist-pidi oli see Rein Raua ettepanek Juhan Viidingule ja mulle — alustada EHI juures teatriõpet. Et mul oli stuudio tegemine plaanis, siis mõtlesin, miks mitte neid kahte asja ühendada. Üliõpilaste vastuvõtt. EHI alustas teatriõpet 1988 a. R. Schutting luges teatriajaloo kursust. Toimusid üksikud lavakõne tunnid, õppejõududeks J. Viiding ja T. Rätsep. (Mina sõitsin Viljandi vahet, sest mu põhikoht oli ikkagi Kultuurikolledzis.) Algselt said instituudisiseselt tulla kõik soovijad. Üliõpilased tulid enda valitud tekstidega, me kuulasime neid, tegime etüüde ja hakkasime tööle kõigiga, kes tahtsid. Paratamatult see ala igale inimesele ei sobi ja pärast esimest aastat me ei soovitanud mõnedel õpilastel jätkata. Nõrgematega peab nii või teisiti rohkem tegelema, selle arvelt jääb tugevamate jaoks vähem aega. Sel aastal kuulutasime välja uue vastuvõtu. Stuudiumi, kus esimese aasta jooksul oleks võimalik õppida üld- ja teatriaineid. Selle aja jooksul selekteerusid inimesed, kes jätkasid süvendatud teatriõpinguid. Nii jääb inimesele võimalus proovida, kas see eriala talle üldse sobib, kui ei, saab jätkata õpinguid instituudis mõne muu õppetooli juures. Õpiaeg peakski jagunema nii, et esimene aasta jääks "prooviaastaks", teisel-kolmandal aastal keskendutaks näitlejatöö alustele, neljas ja viies aasta jääksid diplomitööde tegemiseks. Selline on plaan; kuidas see puht-majanduslikult teostub, on iseküsimus. Õppejõududeks. EHI õppetooli juures on mul olnud meeldiv võimalus töötada kõrvuti väga heade pedagoogidega. Olga Majevskaja on vaieldamatult tippprofessionaal, kes on omandanud Peterburis kaks kõrgharidust, balleti ja teatriteaduse alal. Neid kahte ainet oskab ta suurepäraselt ühendada. Tema liikumistunnid on targalt üles ehitatud ja teatriteaduse tunnid on väga mängulised, neis mängib ta ette kogu vene teatri ajaloo. R. Schutting on õpetanud lääne teatri ajalugu. L. Kirepe annab eesti teatri ja E. Lamp kostüümiajalugu. Pikka aega lavakõnet õpetanud Tõnis. Rätsep annab ka nüüd näitlejatöö tunde; töös on üks H. Raudsepa näidend. Maret Mursa annab häälekooli ja diktsioonitunde, samuti lavaliikumist tai-chi liikumise alustelt. Aleksander Eelmaa õpetab pantomiimi. A.-L. Treiman ja R. Ridbeck on õpetanud laulukooli aluseid, T. Sepp ja T. Niitvägi varase muusika ajalugu. M. Kivilo ja M. Tõnnovi käe all on läbitud joonistamise ja kompositsiooni kursus. Lavakava. Materjalide valik Õppeaasta alguses andsin üliõpilastele ülesande leida maailmakirjandusest vasteid, mis esindaksid või kujutaksid seitset surmapattu ja seitset neile vastanduvat voorust, nii nagu nemad neist aru saavad. Mõned õpilased tulid Tšehhovi novellidega. Tekkis mõte koostada kava varase Tšehhovi loomingu põhjal. Teisalt, kuna oleme — läbi Knebeli ja Panso — saanud kooli, mis lähtub Stanislavski teatrikooli alustelt, siis on loomulik kasutada sama meetodit, mis kujuneski suuresti Tšehhovi dramaturgia najal. Liikumise palusin Olga Majevskajalt; tema andis meile venepärase tunnetuse, võib-olla. Teistpidi muidugi Juhan Viidingu suhe Tšehhovisse: ta on teinud Šapiro juures "Kolme õde" ja tema Tšehhovi-armastus kandus üle ka sellesse töösse. Prooviprotsess. See oli kummaline töö. Me tegime seda Juhan Viidinguga kahekesi, olime mõlemad proovides. Tekkis enneolematu koostöö. Ka Juhan rõhutas, et on suur ime, kui kaks lavastajat suudavad midagi koos teha, ilma et nad konflikti läheksid. Loomulikult oli see sageli ka vaevaline protsess — igaühel on ju oma väljakujunenud põhimõtted —, aga me suutsime siiski leida "konsensuse". Ja selle üle on mul hea meel. Üliõpilased tõid esile selle, mis neile oluline oli. Juhan rääkis, mis talle tähtis on, ja mina, mis mulle. Kujunes tõeliselt loominguline õhkkond, kus, ma loodan, kedagi ei ahistatud ega vägistatud. Igaüks sai esitada oma, rikastatud selle kogemusega, mida suutsime omalt poolt anda. Kontseptsioon ei ole niisugune asi, mille lavastaja välja mõtleb ja siis kõigile peale surub. See peab koos sündima, selline on minu põhimõte alati olnud. Kõige õnnistatum on, kui tekib selline rühm inimesi, kes suudavad üheskoos tajuda seda "mille nimel", seda, mis kannab. Tšehhovil on selleks igatsus tõelise, täisväärtusliku, kadumatu elu järele. Seda teravamalt tajub ta elu labasust ja banaalsust. Samas on see inimese väärikuse teema — kuidas taas üles leida eneseväärikuse tunne. Etenduse tööpealkirjaks oli meil "Armastuse mirage". Etendus ongi miraazlikust armastusest: ta tuleb ja oleks justkui kättesaadav, aga ometi jääb igatsus tõelise, kadumatu, kestva armastuse järele. Midagi naljakat? On paratamatu, et iga autor toob endaga kaasa teatud teemaderingi. Kui sellele pidevalt ja intensiivselt mõelda, hakkab see ka prooviperioodis kuidagi kajastuma. Tšehhovil on üheks selliseks märksõnaks, et inimesed on üleväsinud ja tahavad puhata, puhata… Ma jõudsin proovide lõpuks sellise seisundini, kus ma ei suutnud enam praktiliselt liikuda ega öelda ühtki sõna. Lihtsalt istusin ja viimastes proovides kummitas peas see Liivi luuletus: "Sa võta ilust viimne ilu ja tõest võta viimne tõde /…/ Mis lõid sa selle tule süles, see tõstab sind ja teisi üles." See tuli oli äkki nii suur. Juhan Viiding ja Olga Majevskaja, kaks kasvult pisikest inimest, nemad suutsid vähemalt liikuda. Naljakaks muutus see väsimus. Tšehhovil on nii: naerdakse-naerdakse, aga tegelikult tahetakse nutta, ja me naersime palju seda etendust tehes. Praegu on töös "Aadama mäng". See on 12. Sajandi poolliturgiline draama. Andmed, et seda tol ajal mängitud oleks puuduvad. Eesti keelde tõlkis näidendi K. Sisask 1986. Seni on ta tegemist oodanud. Selleks, et leida vorme ja võimalusi "Aadama mängu" mängimiseks, on vaja tundma õppida gregoriaani laulu, teada üht-teist teoloogia alustest ja keskaja mentaalsusest. Neist asjust ei saa mööda minna, kui räägime Euroopa teatrikultuurist. Oleme harjunud mõtlema, et see tuleb dionüüslikest mängudest Kreekas, seega nagu tahaksime üle libiseda tähtsast momendist, et draama kasvas välja kirikust, liturgilisest ja poolliturgilisest draamast. Seda osa on vaja uurida. Kiriku ja teatri suhe on põnev, palju avastusi pakkuv ja Eestis vähe käsitletud ala. Raske on öelda, milline resultaat sellest uurimusest või eksperimendist välja kasvab. See on meie jaoks niivõrd eriskummaline tekst, et võtab tummaks. Lisaks EHI üliõpilastele on plaanis kaasata ka professionaalseid näitlejaid ja muusikuid, konsultantidena EHI õppejõude, vaimulikke. Mängupaigana on esialgu plaanis endine Dominiiklaste kloostri kirikuhoone. Võimalik, et me teeme mitu varianti. Esimene võiks olla vaoshoitum, kus tekst peaks hakkama vaatajas kujutlusi äratama. Selles variandis me füüsiliselt võib-olla väga palju liikuma ei hakka. Aga kiusatus on teha ka väga liikuv ja dünaamiline variant. Tegu on muidugi puhtalt piibliloo keskaegse interpreteeringuga, seetõttu peab püüdma keskaegse stiili juurde jääda. Kui 12. Sajandi kunsti vaadata, siis tunduvad seal kujutatud inimesed meile rõõmsad, naiivsed, aga nii puhta olemisega, et ise tundud endale nende kõrval naiivne ja kurb. Et saavutada elav ja värske esitus, ongi oluline see tabada. Kuidas ja mille läbi asjasse elu tuleb — vaatame, kuidas antakse. Ma olen ise ka ärevuses. See on üks põnevamaid töid, mida ma üldse teinud olen. Loomingulised põhimõtted. Stuudio üks põhimõtteid on olnud tunnetada, vastandina sellele, et produtseerida, produtseerida, produtseerida. Muudes kunstides on loomingumaterjaliks elutud asjad, teatris aga elus inimene, keda ei tohi käsitleda kui savi. See oleks kuritegu. Lavastaja loomingumaterjaliks on elava näitleja looming, Kui näitleja midagi ei tee, millegagi välja ei tule, siis ei tohi teda ka kuidagi lavale väänata. Kooli eesmärk ongi see, et näitleja suudaks lavastajale olla loomingupartneriks. Ideaaliks võib olla isegi see, et kolm-neli näitlejat tulevad millegi nimel kokku ja võivad ka ilma lavastajata mängida, tajudes sedavõrd aega, ruumi ja partnerit, et mängivad loo ära ka ilma "dirigendita". Kõige hullem on, kui inimene kaotab oma väärikuse. Teatris see oht pahatihti on. Ühelt poolt surutakse peale tohutu repertuaari hulk ja on võimatu, et näitleja suudaks seejuures mõtestada kõike, mida ta teeb. Sest väärtus on ainult mõtestatud tööl. Sageli on põhjuseks, miks näitleja teatrist eemale hoiab või lavastajat ei usalda — või miks tekib tal palju hirme ja rabedust —, see, et kunagi on ta lavale "ära väänatud". Tekib omamoodi pelg, millist "kontseptsiooni" ta seekord püüab mu kallal rakendada. Tegemist on suletud ringiga: ma olen teatris palgaline näitleja ning sunnitud tegema seda, mida lavastaja nõuab, ka siis, kui see on mulle inimesena vastuvõetamatu. See võib viia inimese identiteedi kaotamiseni. Kuidas vaimselt, hingeliselt ja eetiliselt, lõpuks ka füüsiliselt ellu jääda, ilma et tunneksid ennast marioneti või käpiknukuna kellegi käes? Oluline on, et inimese vaimne (intellektuaalne, tahteline) ja emotsionaalne areng ei känguks, vaid oleks au sees. Otsida eelkõige elu põhiväärtusi, neid publikule vahendada, aga heas professionaalses esituses. (Mitte nii, et kui mul on teile tohutu sõnum edasi öelda, siis hakkan kollastes kleitides ringi liikuma ja käsi plaksutama.) On tähtis, et tehniline vorm ei kompromiteeriks sõnumit. See on sümbioos, mida igatseksin.     • Armastuse mirage — Kirjutatud, räägitud...