Helina Piip Eesti aktsendiga ("Meie Meel" 5. aprill 1995)     Mõned head asjad tõmbavad ligi teisi teisi häid asju ja siis on tulemus suurepärane. Mõni asi on hea kohe iseenesest. Näiteks Vanalinna Muusikamaja. Mulle ei meenu ühtegi korda, kui seal lahkudes oleksin pidanud pettunud olema. Või näiteks Anton Tšehhov. Klassik. Vaieldamatult hea. Tõsi, Eesti Humanitaarinstituudi (EHI) teatriüliõpilasi ma varem mängimas polnud näinud. Aga et Lembit Peterson (lavastaja) ja Tšehhov (alusmaterjal) ja Muusikamaja (mängupaik)… Siis võis tulemust muidugi aimata — suurepärane. Kui Tšehhonit lugenul suuremat meeles pole, siis kümnel juhul kümnest olen kindel, et ta mäletab seda erilist meeleolu, mis lugedes ta üle laotus. Ja see hõngus on kohal ka tudengite lavakavas. Õigupoolest peaks sõna lavakava võib-olla suure tähega alustama ja jutumärkidesse panema, sest muud pealkirja tükil polegi. Aga lavakava passib kirjutada ka nii, sest lavakava see oligi, sõna otseses mõttes. Kaks tantsu, viis romanssi ja kaheksa novelli. Aga kui kõik see läbi sai, ei olnud mingit tähtsust, et tegu polnudki tavapärase näitemänguga. Olin lihtsalt õnnelik, et olin olnud siin ja praegu. Kuid et mul pole kasutada noore Tšehhovi sulge kirjeldamaks, millest olin osa saanud, palusin noortel näitlejailrääkida, mida see töö nende jaoks tähendas. Leino Rei: Eelmisel kevadel oli meil erialaarvestuse teema "Voorused ja pahed". Otsisime materjale, mida võiks lavale seada. Nende seas oli ka kaks Tšehhovi novelli, mis saidki ilmselt algtõukeks. Marian Rütman: Suveks anti meile ülesanne lugeda Tšehhovi teoseid. Ja üsna mitmel tekkis nende vastu huvi. Andri Luup: Keskkooliajal oli ju üldiselt nii, et kohustusliku kirjanduse vastu oli ikka mingi trots. Aga Tšehhovi puhul sain tõesti aru, et ta on hea kirjanik. Ma ei võtnud teda küll kooliajal enam tükk aega kätte, aga oli meeles paar lugu, mis nüüd üle lugesin. Ja need on tõesti head. Anneli Tuulik: Et meie kava on Tšehhovi novellidest, see lihtsalt kujunes nii. Igaüks valis endale sellise, mida ta mõngida tahaks. Andri: Ja valiti ju ikka selle järgi, mis sulle endale midagi tähendab. Ja et oleks ka pisut tänapäevane. Kuidas saite kätte läinud sajandi Venemaa erilise hõngu?   Anneli: See kõik tuli nagu novellidest endist. Kärt Johanson: Esmataotlus oli püüd mõista Tšehhovi novellide tegelasi, nende mõtteid publikule edasi anda. Tõelist venepärasust ei suuda eestlane ilmselt kunagi saavutada ja see vahest polegi kõige olulisem. Anneli: Ka meie tantsuõpetaja Olga Majevskaja rääkis meile tollest ajastust ja Tšehhovist. Marian: Igaüks uuris ja luges ise juurde nii palju, kui ta vajalikuks pidas. Andri: Minu tekstis oli mõningaid asju, millest ma aru ei saanud. Näiteks on seal üks seaduseparagrahv, mille sisu käisin Teaduste Akadeemia raamatukogus uurimas. Lugesin juurde veel Tšehhovi kohta, mida ta arstina tegi. Üks mu sõber, kelle kohta tavatsetakse öelda küll venelane (aga kelle ema on lätlane ja isa valgevenelane), käis meid vaatamas ja ütles, et tallegi oli huvitav, kuidas mängivad Tšehhovit eestlased, kel venelastest nii erinev temperament. Ja et on naljakas, kui vene romansse lauldakse eesti aktsendiga. Kust romansid leidsite?   Kärt: Otsisime nootidelt, kuulasime plaate ja kirjutasime sõnad välja. Õnneks leidsime ka ühe raamatu, kus needsamad laulusõnad sees olid. Miks on kavalehel just märksõnad armastuse mirage? Tšehhovi puhul võib ju rääkida ka kõigest muust: väikesest inimesest, tema kompleksidest, mandumisest…   Kärt: Konkreetselt armastuse mirage tuli samanimelisest laulust, mida kohe alguses laulame. Aga ka sellepärast, et armastuse ihkamine läbib kõiki neid novelle, olgu need inimesed suured või väikesed. Esimesed etendused mängis koos teiega ka Juhan Viiding. Mida tähendab teile see, et veebruari lõpust mängib tema taevasel näitelaval?   Anne Kuusik: Juhan Viidingu mäng on nüüd teadmata nii mulle kui ilmselt ka kõigile teistele siiajäänutele. Tean vaid, et mäng ja teadmised, mida ta jagas, jäävad. Tema lahkumise tähendust on raske sõnastada. See saab selgemaks aja jooksul. Selgemaks saab arusaam, mis oli ja mida enam ei ole, mida oleme kaotanud, kuidas sellest õppinud. Kärt: Kuigi Juhan Viiding meiega enam kaasa ei mängi, on igal etendusel tunne, et ta on kohal. Vaatab ja kuulab, et meil kõik hästi läheks. Kes on need teised, kes teiega koos mängivad, kuid üliõpilased pole?   Kärt: Margo Mitt ja Taago Tubin teevad siin Vanalinna kooli lastele näiteringi, Mart Johanson on Vanalinna Muusikamaja juhataja ja ühtlasi EHI teatriõppe kateedri tegevdirektor. Marju Riisikamp on muusik, annab Muusikamajas klavessiinitunde. Siin rääkinutele lisaks tegid tükis kaasa ka nendekursusekaaslased Thea Luik, Katri Horma, Reet Urbsoo, Mart Aas ja Marius Peterson.     • Armastuse mirage — Kirjutatud, räägitud...