Priit Ratassepp Väärt lavastus Muusikamajas Eesti Humanitaarinstituudi lavakava A. Tšehhonte, A. P. Tšehhovi ja teiste loomingu põhjal ("Kultuurileht" 23. Veebruar 1995)     16. veebruari õhtul toimus Vanalinna Muusikamaja ilusas saalis väärt teatrisündmus: humanitaarinstituudi teise kursuse teatriüliõpilased ja noored inimesed Vanalinna Hariduskolleegiumist esitasid oma kava, mis koosnes ühe eelmise sajandi teisel poolel elanud vene kirjaniku (pealegi ühe vene parima näitekirjaniku) novellide dramatiseeringutest. Kava oli kokku pandud pisikestest kildudest, mida aitas koos hoida Juhan Viiding teadustaja rollis. Uksehoidja kohuseid täitis Lembit Peterson. (17. Veebruaril Mart Johanson. — Toim.) Nemad kahekesi oma kohalolekuga kujundasid etenduse skeleti, nooremate inimeste ülesandeks oli kasvatada liha luude ümber ja üdi kontidesse.   Vaheldumisi kanti ette novelle ja vene romansse, kusjuures romansse esitati ehtnäitlejalikult ja kogu südamest tuleva jõuga. Romansid olid ühtaegu lõbusad, kurvad, naljakad, unistavad ja mõnusalt venepärased. Need sobisid hästi kogu etenduse unistav-reaalsesse õhkkonda, milles enamiku ajast oli aimata nuttu läbi naeru, kuigi see ei saanud kordagi päriselt määravaks. Põhiliselt jäi hinge ikkagi naer.   Et etendus koosnes kildudest, siis kirjutan ka oma muljetest, pööramata tähelepanu kildude omavahelisele seosele. (Nagunii on võimatu millestki kirjutada.) Etendus algas tantsudega, mis lõid terveks õhtuks vastava meeleolu. Siis veel lava polnudki olemas. Muusikamaja saalis tantsisid inimesed, kellel olid seljas eelmise sajandi lõpust pärit riided. Nad liikusid publiku ees ja mõtlesid — seda oli selgesti tunda.   Eks mõtlemisoskus olegi siin maailmas kõige elava põhiline tunnus (või vähemalt peaks olema). Selleks et õigesti elada, on tarvis õigesti mõelda. (Kuigi on võimalik ka õigesti mõelda ja ometi valesti elada. See juhtub siis, kui kapseldutakse liialt oma mõtetesse ega lasta välist maailma enam endasse.) Mikk Mikiver tõi mõne aasta eest lavale väga huvitava etenduse "Elu teatris". Minu arvates oligi humanitaarinstituudi üliõpilaste põhiline püüe jõuda jälile sellele "Elule" teatris ja siis veidi aega (umbes kahe tunni vältel) seda elu elada. Tegelikult ei erine ju teatris elatud elu tavalisest elust mitte millegi poolest — inimesed on ikka inimesed, olgu nad siis teatris, kodus või puhkehetkel. Mängiti väga rahulikult ja hoolikalt, vähegi kartmata pidada pausi ja mõtiskleda laval oma rolli üle, kuigi roll võis niigi selge olla. See mõtisklus teebki näitleja laval eluliseks ja huvitavaks. Kui näitleja laval mõtleb, võib ta seal ka niisama seista ja mitte midagi teha. Publik peab hinge kinni ja elab kaasa.   Mõni sõna ka vaatajast. Publik oli sellel etendusel väga tore — mitte küll suurearvuline, aga saal oli täis. (Oli ka veel kolm-neli tühja pinki, kui keegi oleks veel tahtnud vaatama tulla.) Seega oli rahvast parajalt. Kõik paistsid etendusele kaasa elavat ja selle mõttest aru saavat. Keegi ei naernud kordagi vales kohas, pealegi selles etenduses polnudki valesid kohti, millal oleks võinud naerma hakata,—naerda sai ainut õigetel kohtadel.   Huvitav on see, et etendus polnudki tehtud publiku jaoks, vaid näitlejatele endale meeldis ka mängida ja neil paistis laval hea olevat. Nii et kui tuleb valida "olla või mitte olla", siis tasub igal juhul valida olla, sest see, mis pärast tuleb, tuleb nagunii. Et näitlejad mängivad enda jaoks, on turumajanduse tingimustes üpris haruldane. (Näiteks Draamateater on tänaseks päevaks peaaegu täielikult kommertsi peale üle läinud, seal töötatakse suuresti raha teenimise eesmärgil. Näitlejad sõidavad uhkete autodega ringi ja puha.)   Kõige parem pealtvaataja oli üks väike heleda peaga tüdruk, kes suutis Juhan Viidingu tembutamise peale nõnda lustlikult naerda, nagu selleks polnud võimeline ükski vanem saalisistuja. Nemad olid selleks juba liialt lubjastunud, mis on eestlaste põhihaigus, sest me elame ju paesel pinnal. Etenduse (sellel polnudki vist nime) teine vaatus 16. Veebruaril oli minu arvates veidi parem kui esimene. Sellest annab tunnistust asjaolu, et pealtvaatajana saalis istudes tundus mulle teine vaatus palju pikemana, kuigi kella järgi vaadates olid mõlemad peaaegu ühepikkused. Teisest vaatusest on ka tagantjärele rohkem meenutada. Väga tore, et etenduse eel polnud võimalik kavalehte osta. Nagu pärast selgus, polnud selleks ka vajadust, sest teadustaja Viiding tutvustas nimepidi igas novellis osalejaid. Kõik nimed ei jäänud meelde, seepärast ei nimeta ma kedagi, kuigi etenduse lõpuks oli tunne, nagu oleksid kõik esinejad juba head tuttavad.   Peaaegu kõik nähtud tegelased olid lihast ja verest inimesed, ühtaegu üpris maised ja ilmlõpmata unistavad. Vahest kõige meeldejäävam oli Mart Johansoni kirikuametniku osatäitmine, selles kadus piir näitleja ja rolli, teksti ja allteksti vahel.     • Armastuse mirage — Kirjutatud, räägitud...