Kristiina Garancis Ära tee lühidalt! (Sirp 24. aprill 1998)     Noor lavastaja, kes südamevärinal esmakordselt rambivalgusel oma näitlejatesse materialiseerunud ideid valgustada laseb, valib tavaliselt "isemängiva" näitemängu, või teeb täispanuse näitlejatele, kes vanade kaladena lavakogemuste sees ujudes end kindlalt tunnevad ja kellele väikesel eksperimentaallaval (loe mitteakadeemilisel) esinemine ei tähenda võimete proovikivi, vaid vabadust mängulustiks.   Kogu neljast lühinäidendist koosnevat õhtut hakkas varjutama üks küsimus - miks oli lavastaja Igor Baturin valinud debüteerimiseks just need tekstid? Ei olnud tal sundi teha diplomitööd, sest lavakoolis ta enam ei õpi, järelikult oli põhjuseks sisemine vajadus, vahest ka Theatrumi pakkumine, kuid miks siis sisuliselt nii hambutud näidendid. Rõhk ajastule, kes ummisjalu kuhugi tormab ja lühidust leitmotiivina lipukirjaks lehvitab, ei tööta. Samuti ei ole Eesti teatripildis märgata lühidusebuumi, pigem investeeritakse raha vaatemängulistesse ja pikkadesse lavastustesse. Olid aluseks ehk näidendites varjul olevad mängulised võimalused või vormitehnilised aspektid - lühikesed, puändiga lood, st. kiired tegevuspaikade ja rollide vahetused ning publiku pidev tähelepanupinges hoidmine. Nii või teisiti püüdis lavastaja ilmselt teadlikult ületada kõik karid: laval on tekstiliselt "isemängivad" näidendid, kaks kogenud lavakolleegi vedamas ja nn. viited kaasajale (st. ajastuhaigus), ja pitseriks igihaljad teatriteemalised segadused, mis igal juhul alati publikut naerutavad. See lavastaja eelarvamuste nähtav vutlar (lavastaja kutseoskusi arvestades täiesti tarbetu) tõmbas vaakumisse teatriõhtu, kuid ei seganud näitljejatöid nautimast.   "Lühidalt, teeme lühidalt!" oli nähtavalt Raimo Passile ja Aleksander Eelmaale loominguliseks flirdiks noore, süütu, kuid juba lootustandva ja andeka Theatrumiga. Aleksander Eelmaa mitte ainult ei kehasta pealkirjaga identses lühidnäidendis lavastajat vastavalt tekstile (aupaklik viide Mikk Mikiverile sarnasuses zestides, häälekasutuses, pausidega mängimises), vaid on seda ka reaalselt kogu teatriõhtu kontekstis. Tema kui lavakogemustega näitleja, naudib rangete raamideta lavalolemist, suunab mängujuhina vastastikusel rõõmsal nõusolekul kolleege. Puhata koduteatrist, teha vallatusi, mis end ära tasuvad (uus kogemus näitleja autobiograafiasse ja pedagoogilis-praktiline õppetund noortele kolleegidele), lisaks vabadus improviseerida, kaalub mitmekordselt üles vaeva leida koduteatri tööplaanis auke Theatrumis mängimise tarvis. Eelmaa avatud, publikut kuulav-tajuv suhe muutub Theatrumi tuhkjal laval eriti tajutavaks, boonusena veel tõsiasi, et kui rolliskeemid hästi paigas, jääb meisternäitlejale avausi, kuhu kohapeal sündivatel äkklahendustel luba sisse lipsata. Neid on hulgaliselt märgata ja nautida.   Hästi on kasutatud iga millimeetrit lavapinnast (kiitus kunstnik Reili Evartile) - iga nurk, peidik, käsipuu, uks, klaas, trepp - nii vertikaalne kui horisontaalne pind (improviseeritud balkon, teise korruse trepipealne tasand ning publiku eest osaliselt varjatud parempoolne külguks, kuhu helirezissöör ilmub jne.) ja pinnatus, st. õhk (Maldar-Mikk Kuusk), millest valgus uusi ruume joonistab (trepilt üles-alla roniva näitlejanna valguskeskkond ning "Laval" vaevleva näitleja ja näitlejanna valgussõõrid, mis nende lavaaja lõppedes kahanevad ja hägustuvad).   Tagasi veel näitlejate juurde. Raimo Pass üllatas äärmise tundlikkusega, iga eseme, ruumikujundusliku elemendi, häälevõnke, miimilise ja füüsilise plastika leidliku kasutajana. Tema "värvis" oma leidudega näidendeid ja avas peidetud võimalusi, millega oskab mängida ainult jäägitult laval lahti olev näitleja. Eelmaa ja Passi mängus oli domineeriv nii võimalus ise üliloovalt rollijoonisesse suhtuda kui ka varjamatu vanemate kolleegide edevus oma oskusi demonstreerida ja noorematele laval küünarnukitunnet pakkuda. See mõjus väga sümpaatselt. Palju on vaieldud suure ja väikese saali eeliste ja takerduste üle. Ühelt poolt ikkagi mastaapsus ja teatraalsus kogu oma võimsuses, teiselt aga kohustuslik ehedus ja detailide peentöötlus. Selles peopesaefekti loodud filmilikult suure plaani loos olid põsesarnaliigahtused ning viiekraadised kehapöörded paigas - kujundades nn. seisunditeatri, mis oli puändi teenistuses. Tegelaskujudes ei toimunud sisemist evolutsiooni, vaid avati seisundeid, sest nii auditiivne kui ka visuaalne kõne olid rakendunud loo teenistusse - nood peavad arendama lavategevust lõpplahenduseni, valmistama võimalikult sugestiivselt ette puänti, et see saabuks kui plahvatus.   Lavastaja suhe teksti oli austusavaldus, kohati oli see vaimukalt, misantseenide täpsuse ja näitljeatööde meisterlikkuse (võibolla ma eksin, kuid oletan näitlejate Passi ja Eelmaa üsna suurt sisklikku lavastajavälist panust) abil kindlustatud, kohati helendas kõigest läbi paljas skelett. Actioni ja võimalustekohase teravmeelsuse toimetasid lavalaudadele tekstid (nagu juba mainitud, sketsilikud palad, mis meenutasid estraadilikke lavanumbreid pealkirjaga "Lavalised segadused"), tempod olid paigas, dünaamika tagas teksti voolamine.   Nooremate, st. Theatrumi näitlejate mängus, kellele lavakogemus veel päästerõngast ei ulata, võis tajuda kohati kohmetust ja ebalevust - näitlejannad jäid otsekui meelde tuletama, mida edasi teha. Kindlasti mängis oma osa esietenduse närv, sest üldjoontes olid Thea Luik ja Anne Kuusik tublid. Tabasin küll hetki, kus nad silmanurgast Passi ja Eelmaa poole piilusid ja nendelt otsekui kindlustunnet saades jätkasid (hea partneritunnetus, kuid ka ebalevusenoot jäi sisse), oli ju lavastaja pannud vedavaks ja käivitavaks jõuks vanemnäitlejad ja hetkedel, kus nad vaimustunult improviseerima hakkasid, vaatasid noornäitlejad neid küll imetlusega, kuid ka ootusärevusega oma repliigivõimalust oodates. Sellest hoolimata tulid appi Theatrumi neidude lavaline sarm ja naiselik atraktiivus - laval segunesid kohtmetus, ebalevus ja ootusnärv südiduse ja värske süüdimatusega, millest sai üllatav sulam.   Niisiis, tulemus oli kokkuvõttes hea, kuid suuresti tänu näitlejatele ja nende mängumõnule. Teemad, mis ammu kliseeks muutunud - näitlejate, lavastajate ja reklaami vahekord, reaalsuse ja teatrimaailma mix, neist ülekummardav kahe näitljea absurdisituatsiooniline järsku ilma teksti ja rollita täissaali ette sattumine, publiku mänguhaaramine ja saali ning lava nähtamatu vaheseina lõhkumine. Kas noor lavastaja kardab rinda pista uuema näitekirjandusega, kus nii sisult kui ka vormilt kaasaegsemaid autoreid, teemisid, mis siiski ka stilistiliselt sarnased väljapakutuga? Või oli see ainult minu eelarvamus, et maailmanäinud ja teatritajuline lavastajaambitsioonidega noor mees peaks otsima kaasaegseid sisulisi ja vormilisi lahendusi, et teda peaksid erutama mõtteid ja tundeid veidi teravamal moel aktiviseerijad? Või oli see ainult pretensioonitu näpuharjutus, et edasi minna?     • Lühidalt! Teeme lühidalt... — Kirjutatud, räägitud...