kirjutatud, räägitud...
Kolm suurt soovi
Lavastaja Leino Rei saatesõna noorele publikule
 
 
Igaühel meist on mingid soovid.
Mõnedest räägime sõpradele, mõnda jagame oma perega, aga mõne soovi jätame ainult enda teada.
Väga palju on võimalik soovida, kuid väga vähe läheb täide.
Pühade ajal võib siiski juhtuda, et soovid täituvad.
 
Ka meie näidendi tegelastel on kõikidel omad soovid, mida nad lahkesti lastega jagavad: keegi neist tahab kulda ja hõbedat, keegi uhket mõisa, keegi lihtsalt munaputru… Kuid kui väga tahta, et soovid täituksid, aga täpselt ei tea, mida soovida, siis võib lausa ahneks muutuda ja tagajärjeks on Oi-Oi-Oi!
 
Mida siis ikkagi soovida?
Kui palju on viisakas soovida?
Kas kõik soovid peaksid täide minema?
Mida siis teha kui vale soov läheb täide?
Mis see ime õieti on?

 
Mitmed näidendi tegelased räägivad väga naljakas keeles. Aga ära muretse, sest iga 7-12. aastane laps saab sellest hästi aru. Kui sa koolis oled õppinud emakeele tunnis eesti keelt, siis selles etenduses kuuled sa "vanaemakeelt" või "vanaisakeelt" (kuidas kellele). See on eesti keele mulgi murre. Täpsemalt küsi juba ema, isa või õpetaja käest järele.
 
* * *
 
Maret: Oi miante õnn! Sia oled kuld sõrmuse löuden? Kust sa ta löusid?
 
Paavel: Kuldsõrmuse jah, ja miantse veel! Imesõrmuse, nõiasõrmuse, sõrmuse, mis imet teeb! Ja midägi om tal pääle ka kirjutet:
 
"Kolm soovi läävad täide sul, kui mina olen sõrmes sul. Kuid mis sa ütled, hästi mõtle, ja ära uisapäisa ütle."
 
 
vt. ka lavastaja saatesõne vanemale publikule
Kolm suurt soovi — Kirjutatud, räägitud...