Prohvetite aeg on tulnud Kaur Kender (Areen, Eesti Ekspress 16. oktoober 1998.)   Nagu vilets teater on andnud märku ühiskonna langusest, nii on hea teater kaasas käinud ühiskonna tõusu ja kõrgaegadega. Nii oli see vanas Kreekas, nii oli see Elisabethi-aegsel Inglismaal. Juhul, kui see seaduspära ikka veel kehtib (on’s põhjust kahelda?), on "Harjumuse jõud" uue ajajärgu kuulutaja. Uus tõus vajab uut kõnelemist. Meie eesti keel on mõnes mõttes vaene. Puudub suuresti kõrgstiil, eri ühikonnakihtide keelekasutus on suhteliselt ühtne, lihtinimeste kõnelemine ei ole piisavalt lihtne, et olla selgelt eristuv. Kuid peale "Harjumuse jõudu" on eesti keeles võimalik rohkem kõneleda, rohkem öelda. Jaan Unduski suurepärane, haruldaselt nüansseeritud, imepeenelt kalibreeritud tõlge ja Marius Petersoni, Aarne Üksküla ja Ain Lutsepa interpreteeringud moodustavad koos midagi sellist, mida võiks nimetada kõneuuenduseks. See ei ole laboris keedetud keel, see ei ole sõnade loomine, see on kõne loomine ja sõnadele ühiskondliku hierarhilise kuuluvuse andmine. /---/ Lembit Petersoni lavastus siin ja praegu on prohvetlik sõna otseses mõttes. Ma usun, et läheb umbes kümme aastat, kui meie esimesed ettevõtjad lähevad terapeudi vastuvõtule kurtmaks kontsentratsioonnappust, ja siis, sellest hetkest umbes 22 aasta pärast kuuleme suurtest kontorikompleksidest mööda jalutades sadadest akendest Forelli kvinteti proove. Isegi kui ma selleni ei ela, olen ma seda näinud. Ma olen näinud tulevikku. Aitäh.     • Harjumuse jõud — Kirjutatud, räägitud...