“Hamletit” lavastus andis jõudu ja usku inimesse Tiina Veismann (VHK Teataja nr. 246, 20. 10. 2003)   Käisin Theatrumis “Hamletit” vaatamas. Koju minnes oleksin nagu pool meetrit maast kõrgemal käinud. Tunne oli umbes sama, mis mul alati tekib ühe lemmikkirjaniku Ristikivi raamatuid lugedes – sulle näidatakse inimest kogu tema ekslikkuses, väiksuses ja naeruväärsuses, aga ometi suudad sa pärast seda inimest jälle rohkem armastada. Ma nägin seda eile kirjutatud tuhat aastat vana teksti täiesti uue pilguga, ehkki olen näinud varem kaht lavastust ja ka lugenud mitu korda. Sain tugeva elamuse kõigest liigsest vabastatud Puhtast Mõttest. Lembit Petersoni lavastus oli elav, värske ja teravmeelne, selgelt tuli esile Shakespeareíi geniaalne ülipeen elu koomilisuse ja traagilisuse tunnetus. Marius Peterson Hamletina oli mõjuv, veenev ja nüansirikas (minu arvates meistritöö), ka teised osatäitmised olid õnnestunud. Rõõmustas ka Roman Baskini, Aleksander Eelmaa ja Kaie Mihkelsoni nägemine üle hulga aja nende suuri andeid väärivates rollides. Lavastust toetas leidlik minimalistlik lavakujundus ning vaimukad kostüümid (eriti mütsid!). Järgmisel päeval lugesin Postimehest Madis Kolgi arvustust kolm korda, aga ikka ei saanud aru, mida see mees teatrist otsimas käis. Sain ainult aru, et ta ei leidnud seda, mida otsis. Hiljem selgus, et ma ei olnud kaugeltki ainus hämmeldunu. Eriti kurvaks teeb see, et sellise arvustuse tõttu, millest pole kasu ei tegijatel ega vaatajatel, võib mõni inimene, kelle jaoks trükisõna on püha tõde, teatrisse minemata jätta – ja jääda ilma sügavast elamusest.     • Hamlet — Kirjutatud, räägitud...