Mart Aas: Tegemist on Saaremaa talumehe mälestustega, mis annavad meie poolt nii tihti kasutatavale sõnale "eluraskused" pisut teise vaatenurga. Elujõud, millega meie esivanemad raskusi ületasid ning julgus oma elu inimväärikuse eest seista on kohati lausa uskumatu ning iseenda kurtmine stiilis "raha võiks pisut rohkem olla" hakkab seda lugu kuulates küll imelik tunduma. Üsna dramaatiliselt, kohati poeetiliselt ning kohati oleviku vormis kirjutatud eluloolised märkmed toimuksid justkui "reaalajas" ja annavad üsna detailse võimaluse aastatel 1900-1926 aastatel toiminud eesti elusse "sisse vaadata". See on ühe mehe tee, noorusiga, kirja pandud vahetult enne surma, kuna "tal oli kahju oma mälestustest". Mitte iseendast vaid justnimelt oma mälestustest. Paruni eest Venemaale minek läbi vaimustunud lapsesilmade, Esimene Maailmasõda, katkudest ja näljast läbitulek, nooruse armastuse esimesed naljakad virvendused… Vabadussõda 4. soomusrongil, millest küll ordeniga autasustatud vabadusvõitleja ise pikalt rääkida ei taha, kuna… "Ma ei taha sellest vennatapusõjast rohkem kirjutada". Lugu on saaremaa ja "pseudosaaremaa" keeles - niipalju kui tänased esitajad vana saare keelt veel tajuda oskavad. Üks kolmest esitajast on ka märkmete autori pojapoeg. Aga võibolla kõik kolm - kes seda enam mäletab. Igatahes on jutt keelelt arusaadav ning üles ehitatud justkui muusikapala - kitarristi ning kahe tekstilugeva näitleja koostöös. Lugemisteater - tegemist ei ole päris traditsioonilise "näitlemisega", vaid üsna intiimse lugemisega eesmärgiga leida ühtne hingamine muusika, sõnade ning vaatajate vahel ning selle õnnestumisel ammutada koos elujõudu, et raskustest läbi tulla. Mis ei välista rõõmu ja naeru - läbi pisarate ning ka ilma igasuguste pisarateta. "Imelik - möistest on, aga käia ei saa" meenutab Aleksander Allen imelikku tunnet ühel elu esimestest kokkupuudetest vägijoogiga. Aga väge oli tol mehel ka joogita. Tulge kuulama.   • Elu sees — Kirjutatud, räägitud...