Elu järel Jan Kaus (Teatrimuljed www.teatriaasta.ee 29. märts 2006.)   Theatrumi „Elu sees” tekitab juba oma formaadiga huvi. „Lugemisteater” asub tõesti kusagil teatri ja lihtsa (ette)lugemise vahel, meenutades mõneti Eesti Draamateatri „Esimese lugemise” eksperimenti, kus näitlejad küll loevad näidendit, kuid puuduvad kostüümid, lavakujundus ning reeglina peaksid näitlejad lihtsalt istuma ning näitekirjaniku teksti paberilt maha lugema, koos remarkidega. Peamine joon, mis siis seda tavalisest lugemisest eristab, on näitlejate hääl.   Võrreldes „Esimese lugemise” praktikaga on „Elu sees” samm veelgi lähemale lihtsale ettelugemisele, kuna etenduse/ettelugemise aluseks pole mitte lavastamiseks mõeldud draamatekst, vaid mälestused; mälestused, mille kirjapanija vaevalt et mõtles või lootis, et tema jutt kunagi ka lavale ilmub. Siiski – paradoksaalsel moel, jätkates võrdlust „Esimese lugemise” formaadiga – on see ka samm lähemale teatritükile, lavastusele, etendusele; kuna on olemas kostüümid, lavakujundus ning muusika. Tõsi, nii kostüümid kui ka lavakujundus paistavad silma nappuse, akromaatilisusega – mõneti võiks seda nimetada theatrumlikuks visuaaliaks. Kahest ettelugejast/näitlejast üks, Mart Aas, mängis mäletatavasti Theatrumi tähtlavastuses, Lembit Petersoni „Hamletis” Horatiot – õrna, õblukest, peaaegu läbipaistvat. Kui „Hamleti” suurepärane lavakujundus mängis musta ja valge värviga, siis „Elu sees” jätkab seda kontseptsiooni - nii Mart Aas, Ott Aardam kui ka kitarrist Tõnis Leemets kandsid valgeid ülikondi ja musti pluuse. Liialdades võiks lausa väita, et Aardami lühikesed ja blondid ning Aasa tumedad ja pikad juuksed hakkasid mängima lavakujunduse osa. Üleüldse täiendasid Aardam ja Aas teineteist mõnusalt – esimene on mõtlikum, aeglasem, asjalikum, vaoshoitum; teine terasem, teravam, rahutum, avatum. Väga leidlik mõte ja võte – anda ühe inimese mälestused kahe inimese kõnelda.   See siiski selleks. Ma ei tea, kas ja kuidas on Aleksander Allen, kelle mälestustel kõnealune sündmus põhineb, Mart Aasa esi-isa. Ega sellel polegi keskset tähendust, selle teadmise puhul oleks tegu vaid poeetilise nüansiga või selle puudumisega. Kuid ääretult sümpaatseks teeb tolle tagasihoidliku lavastuse/ettelugemise just sisuline paatos – mälestuse mäletamine. Ega need Aleksander Alleni mälestused pole midagi ülemäära erilist – eks elati XX sajandi alguses ikka värvikat elu (muuseas, eestlaste Siberisse liikumisest pajatab ka üks eelmise aasta algupäraseid romaane, Enn Nõu „Mõtusekuke viimne kogupauk”). Kuid piisab vaid sellest, et tuua need mälestused hämarasse saali, kahe näitleja kehasse ja kehale, anda neile õhuliste kitarrivinjettidega kõrvalkõla – ning too Aleksander Allen; mees, kellest ma polnud varem midagi kuulnud, ärkab ellu, hakkab elama, saab tähenduslikuks, muutub poeetiliseks, avades nii poeetilisusele kõik inimesed (või vähemalt need inimesed, kelle jaoks on mäletamine tähenduslik või poeetiline). Olgu, publik teab, et Allen on surnud – kavalehel seisab, et aastast 1978 – kuid ometi mitte täielikult. See on paradoks, millel põhineb ka mälu fenomen. Mälu ei päästa inimest suremisest, kuid võib teda mingiks ajahetkest päästa täielikust surmast.   Võib väita, et inimene ihaldab mälu – nii enese kui teiste mälu. Ta tahab ise mäletada, ja tahab, et teda mäletataks. Ma ei tea, mis kontekstis hakkas Allenil „oma mälestustest kahju”. Kuid see on seletatav ka üsna üldinimlikult – mälu kasvab pöördvõrdeliselt elada jäänud elu suhtes. Lõpuks, vanaduses, ongi mälu peamine, mis inimesel on. Mälu on paradoksaalne – ta hoiab meeles, kuid see, mida ta meeles hoiab, tundub olevat päästmatult kadunud. Inimene mäletab, hoolimata sellest, kui palju on seda empiirilist materjali, mis ta mäletamist kinnitada võiks. See aga tähendab, et mälu funktsioonidest on mäletamine ehk väikseim – palju rohkem tegeleb mälu moonutamise ja unustamisega. Seega peaks igal perspektiivitundega inimesel hakkama mingil hetkel oma mälestustest kahju – see on eufemistlik väljend olukorrast, mil inimesel hakkab kahju iseendast. Keegi ei tea, kui õiged on Alleni mälestused – kuid kas ongi sellel mingit tähtsust? Mäletamine on inimliku loomingulisuse algseim vorm.   Härra Wikman ütles oma poistele, et nad peavad püüdlema surematust. Praeguses pragmaatilises kontekstis tundub see tihtipeale võimatu, kuid härra Wikman pidaski pigem ehk silmas, et eesmärk on jätta jälg inimeste mällu. Võib-olla kirjutas Allen oma mälestusi mõneti õilsamal motiivil – olla meeles iseendal. Nüüd on ta meeles meil.     • Elu sees — Kirjutatud, räägitud...