Lii Unt Aadama müsteerium (Pühapäevaleht" 7. oktoober 1995)     Aadama ja Eeva legend on üks neist lugudest, mida enamasti arvatakse liigagi hästi tundvat, ega tule pähegi selle üle juurelda. Need jälle, kes asjasse süvenevad, lähevad nii sügavuti, et tavaline inimene ei saa nende jutust enam midagi aru. Seda tänuväärsem on "Theatrumi" projekt esitada legend võimalikult ehedalt, XII saj. Poolliturgilise draama kaudu. Kahjuks ma ei taipa, mida tähendab poolliturgiline, kas on tegu vennaskondliku riitusega, kus võõraid vaid sallitakse või rahvavalgustusliku üritusega. Siiski võtan endale vabaduse jutustada, mida nägin 1. oktoobril 1995 aastal Püha Katariina kirikuhoones — nii, nagu mina, pagan ja patune asjast aru sain.   Müsteerium algas ladinakeelseid psalme laulva protsessiooniga. Kavalehelt võis maakeelset järge ajada. Järgnes lektsioon — maailmaloomise lugu Esimese Moosese raamatu järgi — ikka lauluvormis ladina keeles, lauldi väga ilusti, monotoonselt ja pikalt, viies kuulajad äraolevasse seisundisse, nimetatagu seda siis palveks, meditatsiooniks, unelemiseks või uinakuks. Kui ühel hetkel seisid keset lava Figura (Lembit Peterson), Aadam (Andri Luup), ja Eeva (Anneli Tuulik) ning kaasaegses eesti kirjakeeles värsse esitama asusid, mõjus see esialgu isegi pisut häirivana. Õnneks osutus Figura üpris meeliköitvaks kujuks. Ta oli just loonud inimese, talle seltsiks naise tema küljeluust ning pannud nad aeda elama. Figura oli selline, nagu üht loojat näha tahakski — tahtejõuline, tark ja energeetiliselt laetud.   Viimasel ajal olen korduvalt täheldanud, et kui kristlaselt küsitakse — mis on Jumal? — vastab ta, et Jumal ei ole halli habemega vanamees pilveserval. Kui edasi pinnida, et mis ta siis ikkagi on, vastatakse tavaliselt — kõiksus. See kõlab veidralt, sest kui Jumal on kõiksus, siis on ta ka halli habemega vanamees pilveserval, isegi kui ta ilmutab end vaid eituse kaudu. Mina küll usun, et Jumal on halli habemega vanamees, kes istub pilveserval ja kõlgutab jalgu. Lembit Peterson toetas minu usku, esitades kuju, kes meenutas mulle minu habemikku oma parimais loomeaastais aegade alguses.   Aadam jättis veidi rabeda mulje. Temas jätkus kuulekust ja entusiasmi, kuid nappis arusaamist. Figura ei eeldanudki talt suuremat taipu, vaid selgitas lihtsalt ja üksikasjaliselt, mida tohib ja mida mitte. Karmilt keelas ta puutumast ühe puu vilja. Eeva oli väga ilus, naiselik ja elav. Ta ei kuulanud tähelepanelikult Figura õpetusi, vaid vaatas ringi, silmad säramas. Üksi jäänud imelisse aeda, kus pole puudust ega kannatusi, ei osanud Aadam ja Eeva midagi peale hakata. Õnneks tuli Diabolus (Aleksander Eelmaa) aia taha hiilima. Kohe läks huvitavaks. Diabolus meelitas Aadamat keelatud puust vilja sööma. Tema argumendid olid arvestatavad. Viimati kuulsin neid laulva revolutsiooni aegu: milleks olla manipuleeritav ori, teenida ülemvõimu, kui palju parem on ise otsustada oma saatuse üle. Aga Aadam raius kui rauda — tema kuulab Looja sõna, kes tahab talle head. Kahjuks ei osanud Aadam oma seisukohta põhjendada.   Siis asus Diabolus Eevat keelitama. Eeva kuulas ta ära, leidis, et jutul on jumet. Tema kõhklused lõpetas väide, et Eeva on palju targem kui tema loll mees Aadam. Eeva silmisse ilmus kaval tuluke, ta otsustas riski enda peale võtta. Madu tõstis pea, väänles keelatud viljani ja ulatas Eevale. Eeva hammustas tüki ja andis kohalejõudnud Aadamale. Aadam hammustas ka. Sel hetkel püüdsin vaadata, mida teeb lae all istuv Figura, aga nagu kiuste varjas laetala post ta minu kohalt vaadates. Küünitasin end välja ja nägin teda hetkeks — mulle tundus, et Figura tukkus.   Oli võimatu aru saada, miks Aadam võttis Eevalt sõnalausumata õuna. Uskumatu, saladuslik juhtum. Inimeste silmad avanesid. Nende pilgust võis välja lugeda emotsiooni, mida värvikalt kirjeldas minu lühinägelik sõbranna, kes otsustas endale prillid muretseda — kui imeliselt särav on maailm kõigis oma peentes üksikasjades!   Ekstaasile järgnes õudne ärkamine. Tärkas patutunnetus. Mida me oleme teinud! Aadam muutus hüsteeriliseks ja hakkas Eevat süüdistama. "Täpselt nagu minu isa," kuulsin kõrvalistuja kommentaari. Väikese hilinemisega jõudis kohale Figura. Aadam muidugi kohe Eeva peale kaebama. Eeva kaebas mao peale. Üpris piinlik vahejuhtum aegade hämarusest. Figura hääl ei reetnud vähimatki tundevirvendust. Püüdsin vaadata tema silmadesse, kuid valgus oli nõrk ja istusin pisut kaugel, nii et selgelt ei näinud. Millegipärast viirastus, et Figura silmad pilkusid muiges. Võib aga olla, et kurvastusest.   Figura avas aia väravad ja ajas inimesed needuse saatel välja. Huvitav, et kui aia heaolus nad ei leidnud asu, siis pagenduse teadsid kohe, mida peale hakata. Nad hakkasid tööle. Eeva külvama, Aadam kaikaga vehkima. Lõpuks nad väsisid. Aadam hakkas jälle oma vana lauluga pihta —Eevat süüdistama. Eeva süüdistas iseennast ja tegi seda väga hästi. Tema monoloogis oli dramatismi ja hingesuurust, mis parandas eelnevalt kujunenud arvamust inimesest. Kui sellele järgnes veel eesti rahvalaul piibliloo ainetel meesdueti esituses —Aadam tõi surma, Kristus tõi elu —, siis minu matsisüdames liigatas miski.   Minule meeldisid Eeva ja Figura. Neis oli julgust ja suurt joont. Aia taga sala hiiliv Diabolus ja juhmivõitu Aadam meenutasid eesti kirjandusest tuntud tegelasi —Kaval-Antsu ja Vanapaganat.Mina olin igatahes Figura ja Eeva poolt ning nuputasin parajasti, kuidas neid võiks õnnelikus lõpus ühendada, kui protsesioon sammus mööda vahekäiku ukse poole, lauldes Kristuse sugupuust. Maarja, taipasin äkki, see on ju neitsi Maarja, kelle kaudu Figura ühineb Eevaga.   Tärkas aimdus jumalikust ettehooldest ja aja suhtelisusest. Vaevalt sain midagi soovida, kui juba see täitus. Mis siis, et minu soovi ja täitumise vahele jäid aastatuhanded.     • Aadama mäng — Kirjutatud, räägitud...