Linnar Priimägi Vooruse nõrkus (Raadio 2 / Loomingu Raamatukogu nr 1-3, 1997 "Kommentaarium")     Alates esmaspäevast etendab Lembit ja Marius Petersoni juhendatud trupp Tallinna Püha Katariina kirikuhoones XII sajandi teisest poolest pärinevat poolliturgilist draamat "Aadama mäng".   Üldmuljet kokkuvõtvalt võiks öelda, et nii lavastuse osatäitmiste kui ka terviklahenduse suurimad tugevused osutuvad ühtlasi selle suurimateks nõrkusteks. Neist silmapaistvaim on peaosatäitjate noorus. See annab nende mängule eheduse, mida veel ei varjuta professionaalse käsitöö meisterlikkus. Just tänu sellele kujuneb nii liigutavalt ja siiralt kaitsetuks näiteks Andri Luubi kehastatud Aadama ustavusvanne Jumalale. Seal räägib oma andumuses paratamatult ebatäiuslik inimene — ja selles truudusest helisevas kellas tabab terane kõrv mõra, millesse Saatanal tarvitseks vaid ajada oma keele vahe noatera, et kell heleda plaksuga pooleks kargaks. On noorust, mis lausa provotseerib kiusajat. On voorust, mis tekitab kiusajas kibelust. Andri Luubi Aadama voorus on just selline.   Nõrkusena ilmneb nooruse ebaprofessionaalsus aga etenduse teises, Aadama kahetsusele pühendatud pooles, mida vaid ebaveenvalt markeeritakse. Kui Aadama truudustõotuse pooliklusel on piibliloos sisuline kate, siis süütunde pooliklusel küll mitte. Meeleparandus on liigutav ainult oma jäägituses. Ja sellest jääb lavastuses vajaka. Koos pattulangusega langeb nõnda ka etenduse spetsiifiline kunstiline pinge.   Teine tugevus, mis osutub nõrkuseks, on trupi religioosselt harras suhtumine lavastuse materjalisse. Keskaegne "Aadama mäng" on ju lausa üllatavalt, lausa kaasaegselt või isegi otse dekadentlikult peen psühholoogiline teos. Materjal on psühholoogiliselt rafineeritum kui tema ettekanne meie trupi poolt.   Põhjus on ilmselt selles, et tegijate mänguhoiaku enesekohane kaanetatud alandlikkus ei lase neil tajuda ega kunstiliselt aktualiseerida teksti patususe kogu sügavust, kuulda ning edasi anda tekstis katkeva "patu põhjatu kaevu" kumedat kõla. Nende ettekandes on kõik õige, aga puudu jääb erakordsusest: patt ei ole seetõttu küllalt ohtlik ja spirituaalsuses napib pidulikkust. Õndsus ja Patt samastuvad nende mangus liiga kergesti lihtsa "hea ja pahaga". Nad esitavad oma poolliturgilist draamat liiga moralistlikult. Nende etenduses on pisut liiga palju usku ja pisut liiga vähe kunsti. Nende "poolliturgilises draamas" on liiga palju liturgiat ja liiga vähe draamat.   Siit kerkib uks oluline esteetiline probleem. Katoliiklikul teatritegemisel on oma ajalugu, mille osaks nüüd "Aadama mäng" saab. See lavastus ei tule tühjale kohale, vaid paigutub teatavasse kultuuriloolisse konteksti, mille moodustab hiliskatoliikliku, külluslikult teatraalse, barokliku teatraalsuse kogemus meie teadvuses.   Esteetika ette kerkiv küsimus on siin: kas õnnestub meie ajal katoliiklikule teatritegemisele veel tagasi anda barokieelset rafineerimatust ja süütust? Kas saab keskaegset lihtsust luksusliku barokikogemuse taustal enam säästa vaesuse naeruväärsusest või vähemalt iroonia, võõrituse varjundist? Või on kujutelm baroklikust teatraalsusest, nagu seda meile praegu Katariina kirikuhoonest kiviviske kaugusel Kinomajas demonstreerib "Farinelli"-film, meie teadvusse juurdunud juba nii sügavalt, et poolliturgiline draama on omaaegses lihtsuses adekvaatselt vastuvõetav vaid puhta liturgiana, kus polegi enam eraldi publikut, vaid kõik on osalised...   Kus polegi enam seda teist poolt, mis jääb üle "poolliturgilise draama" liturgilisusest.     • Aadama mäng — Kirjutatud, räägitud...