Katkendeid Vanalinna Kooli VII klassi õpilaste kirjutistest peale "Aadama mängu" ettekannet oktoobris 1995.     "Minu arust on biibel tegelikult lihtsalt sümbolitega raamat. Ma ei usu, et on olemas materjaalne Eedeni aed, biibel on lihtsalt tavainimese jaoks arusaadavamaks tehtud. Tegelikult on eedeni aed igal pool meie ümber ainult inimesed kes siin elavad on muutunud. /---/ Kui saatan ahvatles Eevat õuna võtma, ei olnud see mingi nähtav kuri vaim vaid inimese ahvatlus ahnuse ja kurja tegemise poole. Kui Aadam ja Eeva visati paradiisist välja siis nad ei visatud Eedeni aiast välja nagu seal näidendis vaid kuna nad olid ise muutunud ning õnnelik elu oli võimatu"   "Teisipäeva õhtul läksime Katariina kirikusse "Aadama mängu" vaatama. "Aadama mängu" olid lavastanud Lembit ja Marius Peterson. Üldkokkuvõttes oli see tore etendus kuid minu arust koor laulis natuke liiga palju pikki laule. Etenduse tegi eriti huvitavaks see, et jutt oli riimi pandud. Näitlejad olid väga hästi kõik ette valmistanud…"   "Lavastamise kohapealt oleks alguses kuuldud laul võinud olla ühe veerandi võrra lühem. Ning Aadam oleks võinud Eeva peale vähem karjuda. Sellepärast, et see oli justkui üleminemas käsitsi kähmluseks. Ning Eeva oli liiga tagasihoidlik. Ning õuna hammustamise lõik oli nagu pisikeste laste armumine. Üks ei julge läheneda ja teine on hull tema järele. (Viimane käis Aadama kohta). Madu oleks nagu joonlaua alla neelanud. Saatan oli parim. Jumalal oli liiga ükskõikne ja rahustav, kui ta Aadama ja Eeva Paradiisist välja ajas. Etenduse sisu oleks võinud rohkem esile tuua. Kui need väikesed viperused välja arvata, oli etendus päris hea. Aadam oli möku…"   "…Pärast igapäevast lärmi ja väsimust tundus võimatu sellest etendusest kogu mõnu võtta. Olin kindel, et lavale astuvad kogenematud näitlejad ja mängivad etenduse maha. Kusagilt kaugelt kostus imeilusate inglite laulu kaja. Kirikusse sisenesid näitlejad ja koor. Esialgu ei teinudki ma vahet, kes on näitleja ja kes lihtsalt laulja. Enne laulu oli saal sigimist-sagimist täis aga kui esimesed lauluhääled kostsid, jäid kõik kuulatama. Laul suutis muuta mind rahulikuks ja panna hingama mind selle laulu rütmis. /---/ Kui etenduse tipp — õuna hammustamine oli siis kostis seljatagant "Yess, kakskend minti veel, siis on läbi!" Muudele asjadele vaatamata oli etendus hea, mõtlemapanev, hästi mängitud ja huvitavalt lavastatud. Ei oleks see õige tunne jõudnud meieni kui seda suures ja korrektses saalis mängitud oleks. See etendus jääb minu ja paljude teiste mõtlemisobjektiks veel kaua aega — võib-olla kogu eluks."   "… Veel oleks võinud olla teistmoodi see, et näitlejad oleks pidanud vahetama kostüüme nii, et publik ei näeks. Huvitav koht oli see, kui madu ronis puu peal…"   "…Ma ei mõista miks Aadama tekst oli nii… ma ei oskagi öelda… selline käre ja tõrjuv. Kogu aeg süüdistas ta Eevat kuigi ta ise võttis õunast ka ühe tüki. /…/ Mõnele inimesele aitas see näidend mõtlema panna. Ja see etendus oli muidu mõnikord naljakas ja küllaltki õpetlik. Ma loodan, et umbes selliseid etendusi tuleb veel."   "…Lava oli sellele etendusele väga sobiv. See oli lihtne, samas jällegi uhke. Seal oli kaks puud, ühes üks õun ja virsik, teises ainult üks punane õun. See oligi see õun, mida süüa ei tohtinud. Meie istusime nurga pool ja sealt oli aia tagune näha. See natuke isegi häiris..."   "…Miks on etenduse pealkiri "Aadama mäng"?; ma arvan sellepärast, et Aadam mängis Eevaga kaasa seda kohta kui ta hammustas õuna…"   "Arvamus. Mulle see igatahes pähe ei mahu: kas nad siis ei võinud olla kannatlikumad ja niigi palju kannatama, et nende järeltulijad saaksid endale head elu. Meie peame sellepärast kannatama, et nemad nii lollid olid. Näidend iseenesest oli hästi tehtud, näitlejad olid toredad. Mind isiklikult ajas Aadam naerma. Sellest ei saa ma veel aru miks ei võiks olla "Eeva mäng" mitte "Aadama mäng" võipolla sellepärast, et Aadama nimi sobib paremini, et Aadam on mees ja Eeva naine, tegelikult oli ikkagi süüdi Eeva mitte Aadam selles loos."   "…Nüüd elame siis siin, külma ja vaeva käes, kuid, eks ole see ka siiski mõnes mõttes hea — muidu poleks seda etendust vististi olnudki."   "Mõtteid "Aadama mängust" Nii nagu peaaegu igas koolis, olid ka seal koolis sõprusringkonnad. Mõnele meeldis kinos käia ning mõnele muusikat kuulata, kuid neile viiele poisile, kellest siin loos juttu tuleb, meeldis käia kooli lähedal metsas asuvas onnis, mis oli ehitatud kõrge ning paksu tamme otsa. Puu otsa saamiseks pidi ronima mööda oksi. Puu otsas oli igaühel oma pink, kus ta istus ning laud kus ta tegi tööd või sõi. Nende kamba juht oli Mihkel. Juhi ülesandeks oli otsustada reeglid, mida kõik pidid järgima ning ka aeg millal puu juures kokku saadakse. Üks paljudest reeglitest oli, et sa ei võinud rääkida kunagi kellegagi onni olemasolust, kuid kui sa seda reeglit rikud, pidid sa kambast lahkuma. Iga päev peale kooli käisid poisid kodust läbi, võtsid kaasa süüa, noa meisterdamiseks, tikud lõkke tegemiseks ning said kella nelja paiku puu juures kokku. Kord koolis, ühe vahetunni ajal läks Mihkel koridori, vaatas ringi ning nägi kaht endast vanemat poissi. Ta mõtles, et räägiks õige neile ära onni saladuse. Nagu nii teda kambast välja ei visata, ta on ju kamba juht. Nii ta rääkiski ära ning juba järgmisel päeval, kui kõik puu juures kokku said, otsustati, et Mihkel peab kambast lahkuma ning me peame valima uue kambajuhi. Nüüd ei tahetud Mihklit enam ühtegi kampa, kuna keegi ei usaldanud teda. Nii nagu juhtus siin loos Mihkliga, juhtus "Aadama mängus" Aadama ja Eevaga. Jumal viskas nad paradiisist välja, kuna Aadam ja Eeva uskusid üht valelikku madu, kes neid haneks tõmbas."     • Aadama mäng — Kirjutatud, räägitud...