Kadi Herkül Uus uljas ilm ja keskaeg (Teater Muusika Kino nr. 8-9. 1995)     1995. aasta kevadsuvisest rammestavast leitsakusest hoolimata tundus, et Eesti teatrielus on midagi muutumas — taastuvat näis vabaõhulavastuste traditsioon. Mitte et eelmised suved suisa teatritühjad oleksid olnud. Siin ja seal seati ikka midagi lavalaudadele, kähku ja intensiivselt alustas tööd Nukukuteatri suveõu. Ent midagi suurt ja mastaapset, keerukat ja tõelise teatri mahtu ei olnud ometi mitmel-setmel aastal sündinud. Ma mõtlen suvelavastust, mis oleks pannud endast kõnelema; mis oleks tehtud aplombi ja jõuga; mis oleks olnud kirjasõnas ja kuluaarides arutlusel võrdselt tavalavastustega, ilma suure suvise allahindluseta.   Seepärast tuli see suvi eriliselt. Või vähemasti näis nii hetkel, kui sai teatavaks, et Elmo Nüganen esietendab 1. juunil "Kolme musketäri", Lembit Peterson jätkab 3. juunil "Aadama mänguga" ning Mati Unt lõpetab selle rea 19. juunil Shakespeare’i-ainelise "Pööriöö unenäoga". Pole siinjuures kuigivõrd oluline, et vabaõhulavastus kõigi kolme töö ühisnimetajana päris täpne pole: "Kolme musketäri" kolmandat jagu mängiti mäletatavasti pööningusaalis, "Aadama mängu" Katariina kirikus, "Pööriöö unenägu" Kadrioru endises jäähallis. Ilm kui selline ja ilmastiku trotsimine kui asi iseeneses (kohaliku kliimavöötme eripära arvestades) ühendab neid ometi. Külm ja vihm segaksid kõiki lavastusi nii või teisiti.   Kokkuvõttes näis kujutluspilt nende kolme lavastuse kooseksisteerimisest veider ja vaimustav ühtaegu: Nüganeni teatraalne ja aus romantika, Undi irooniline Shakespeare`i naeruvääristus contra Petersoni teispoole tavateatri piire asetuv materjalivalik. Teatav, tuntud ja aimatav — Undil ning Nüganenil. Ja raskesti prognoositav, ikka isemoodi, sirgesse ritta mitte paigutuv—Petersonil. (Ärgu nähtagu eelöeldus hinnangut ega pingerida, pigem teatrilaadide ja teatritegijate erisust omapära.)   Loomulikult on Lembit Petersoni "Aadama mängu" eel valitsenud teadmatusel, eelhoiaku ebamäärasusel, et mitte öelda puudumisel, ka täiesti objektiivsed ja loetavad põhjused. Alustades teadmisest, et viimaste aastate jooksul on ta väga vähe lavastanud. Sedagi peaasjalikult koolitöödena, tudengitega. Ja sellest tulenevalt tavapärase teatrimaastiku kõrval, raskesti võrreldavana ja vähese tähelepanu all. Ka "Aadama mäng" pole selles mõttes erand. Seegi lavastus on kavalehe andmeil "Theatrumi", Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppetooli, Vanalinna hariduskolleegiumi ja fondi "Hereditas" ühisosa.   Teisalt mäletatakse ju Petersoni Noorsooteatri-aegseid hiilgelavastusi. Alates eesti teatri müüdiks kirjutatud-mäletatud "Godot`st" kuni "Nelja aastaaja" ja "Misantroobini": töid, mille puhul lummas just lavastaja käekirja erinevus, laadivahelduslikkus ja ometi äratuntav ühtsus nii kummastavas atmosfääris kui näitlejatööde peenuses ja pooltoonides. Mõelgem siia juurde veel Noorsooteatri-aegse Thomas Bernardi "Päral"ja Draamateatris valminud Bernard Kangro "Merre vajunud saare", ja tekib kaks veidrat (ja kohatut) paralleeli: Poola üks juhtivaid vanema põlve lavastajaid Krystian Lupa tunnistas oma 1995. aasta mais Toruni teatrifestivalil peetud pressikonverentsil, et just Bernard on üks neid väheseid (näite)kirjanikke, kes suudab dialoogiks vormida alateadliku, tavapäraseid draamakonventsioone eirava elus olemise. Peterson on Eestimaal vist ainus lavastaja, kes on proovinud kätt Bernard’i tekstiga. Teine veider assotsiatsioon: kas polnud "Merre vajunud saare" loomuses ja atmosfääris midagi, mis meenutas Kõivu "Tagasitulekut isa juurde"? Too veider unenäolisus, too kummaline saar, need ajaloolised ja ajas kinni inimesed? Ent aeg oli "Merre vajunud saare" mängimise aegu ju hoopis teine, varasem.   Ja järeldus… kui, siis üksnes tajumus, et ka ainult nelja Petersoni omaaegset lavastust kõrvutades muutub nende ühisosa peaaegu määratlematuks, aimatavaks, ent formuleerimatuks.   Siiski on veel üks külg, mis võib ju näida marginaalne, banaalne või kunstikauge, ent kasvab ometi oluliseks osaks Petersoni lavastaja-imagost. Miski, mis seob teda meie kõige lähema kõige kuulsama naaberlavastaja Eimuntas Nekrošiusega — väga pikad prooviperioodid, väga pikk planeerimine, mitmete hulk aega etteplaneeritud ja teatavaks saanud tööde lükkumine teadmata kaugusesse. Petersoni puhul näikse kõige laiemalt teada olevat soov lavastada "Romeo ja Julia". See veider vastuolu — teadmine, mida täpselt tahetakse, ja tunne, et praegu ei ole ikkagi õige aeg, ütleb samuti midagi. Ükskõik siis, kas isiklikku, sotsiaalset, poliitilist…   Umbes seesugune oli siis ootuste ja taustade palett Petersoni suvelavastuse "Aadama mäng" eel. Ja ainus põhjus sellest sedavõrd pikalt kirjutada peitub segaduses ja arusaamatuses, mille tekitas lavastus ise. Või kas saab ja tasubki siinkohal pruukida sõna "lavastus"... Kui, siis üksnes eelhoiaku ja eelreklaami ajendusel. Dominiiklaste kloostri juurde kuuluvas Püha Katariina kirikus, fantastilises, puitu ja paasi liitvas, mitme mängupinnaga potentsiaalses teatriruumis aset leidnud "Aadama mäng" oli sisuliselt nagu jumalateenistuse osa: piibliloo illustratsioon ja kaunis laul; igatahes midagi teatrile vastanduvat. Vähemasti kaasaegse teatrimõistmise kandi pealt, mis on meid harjutanud otsima laval toimuvas süzhee arengut, konflikti, näitlejatöid, psühhologismi ja/või vooritust ja/või teadvuse voolu, kokkuvõttes — juhtumist, sündmust. "Aadama mängus" aga ei sünni juba olemuslikult midagi — ei muutu midagi. Lugu on muutumatu, hea ja kurja tasakaal ette teada, lõpplahendus üheselt antud. Iseasi kuivõrd teater oli "Aadama mäng" oma loomisajal, XII sajandi keskpaiku? Kuivõrd paigutus poolliturgiline draama kiriku ja kuivõrd teatraalse meelelahutuse hulka? Ka teatrilooliste seletuste järgi on poolliturgiline draama midagi segast ja kahepaikset. Tõsi kull, pisut enam teater kui puhas liturgiline draama, mis määratud vaid lihavõtte ja jõululiturgia toetuseks. Eelmisega võrreldes uusi süzheesid etendav, ometi piiblit järgiv. Saatanlikke vingerpusse teatraliseeriv ja sel moel kirikust kaugenev. (Mängitakse ju ka "Aadama mängus" selgeks Aadama ja Eva paradiisis olemine, libekeelse saatana salasõnad, saatuslik õunasöömine ja karm elutegelikkus, mis neid paradiisist pagendatuina ees ootab.) Lõpuks jõuavad keskaegse teatri kaasaegsed käsitlejad ikkagi ühele tulemusele — poolliturgilise draama ajalugu on vastuolude lugu. Nähtus ise hakkas aja kulgedes, süzheede ja tegelaste lisandudes, teatripäraste elementide tugevnedes töötama vastu oma algsele eesmärgile rahvas kindlamini kiriku külge liita. Samas jäi poolliturgiline draama ikkagi religioosseks vaatemänguks, mida suunas ja määras kirik, et palaganile ja muile irvhammastele vastu seista.   Selles kontekstis ei oska ega suuda Petersoni "Aadama mängule" midagi ette heita, teisalt näib see paraku ainukese süsteemina, milles toimunut ehk üldse hinnata tohiks — autentsuse kaaludega kaaludes. Vaagides seda tööd kui ühe kadunud teatriajastu restauratsiooni, näidet keskaegse religioosse teatri laadist ja stiilist, meenutust aeglaselt kulgenud ajast ja kindlaid tõdesid kinnitanud teatrist. Muidugi kerkib selgi puhul kiuslik küsimus seesuguse suure ettevõtmise vajalikkusest, tema kasutegurist ja kohast kaasaegse teatri maastikul. Kas eesmärk oli kogu teatriloole tausta andmine? Noorte näitlejate koolitamine läbi kadunud teatrivormi/teatrikultuuri? Õieti võiks "Aadama mängu" vaadanuna küsida kõiki teatrisse puutuvaid küsimusi kiviaja jahitantsudest kaasaja ultramodernismini välja. Kõik need küsimused oleksid asjakohased. Osa neist võiksid olla isegi huvitavad. Vastused kindlasti seda enam. Paraku pole selleks aega ega ruumi. Nii taandub kõik kaupmees Aleksejevi nupukale, ehkki laustarvitamisest räbalaks kulunud küsimusele: mille nimel? "Aadama mängu" poolteist tundi ei suutnud sellele küsimusele vastust anda. Või ehk suutsid... aga sel juhul polnud see vastus enam teatri raamides tajutav. Uus uljas ilm ja tema kaasaegne teater otsib (ja leiab!) midagi tajutavamat, inimkesksemat, isiksuslikumat isegi juhul, kui lavalaudadel on ebaisikuline või üksikisikut ahistav maailm.     • Aadama mäng — Kirjutatud, räägitud...