Theatrumi “Joobnud” on tulevärk!

 

Kadri Mälk
Theatrumi “Joobnud” on tulevärk!
Eesti Ekspress 8.06.2016

 

Esmalt tuleb minna tasakesi trepist üles ja mitte komistada. „Joobnud“ on täis. Viimse pingini. Hingamisruumi pole. Õhku napib. Algab etendus.

Ja läheb lahti tulevärk! Õrnal pehmel sammul astub lavale Näitleja. Ta on purjus. Marta on purjus, Mark on purjus, Laura on purjus. Lourenz, Gustav (53aastane Sulev ­Teppart, kuidas ta julgeb) ja pankur Karl (Rain ­Simmul, Tallinna Linnateater), ja Max – pangaoperatsioonide mänedžer – kõik on auru all ja sundimatult veenvad. Imestan, kuidas nad ei kuku. ­Liina ­Olmaru, Karli naise Linda kätejoonis, käte kalligraafia, kui ta meespoolele kohta kätte näitab, nii ilmekad käed, tema vankumatu profiil, nina lõige õhus. Katastroofiliselt kaunis! Hõbedases sillerdavas brokaatkleidis Laura (Eva Eensaar-Tootsen) – ta lihtsalt on nii kaunis, et ei jaksa jälgidagi, mida ta seal puterdab. Teinekord on naise ilu see kõige suurem trump. Ja kuidas pankur Simmul kohendab pükse, kuidas Luup pühib laubalt higi … Ja siis ehituskompanii juhataja asetäitja, too Song!!! Ürgandekas. Nii veenev. Prostituut Rosast (Piret Krumm) ma ei räägigi. Ajab nutma. Imetabane.

Ja nii palju säravaid ehteid õiges kohas, kurgu all totakalt sätendav lips – Piia Ruber – aplaus.

Võrõpajev muidugi teab, mida teeb. Ja ­Peterson seda enam. Võib-olla Irkutsk, Ivan Võrõpajevi sünnilinn, ongi natuke nagu Tallinn – serva peal, peaaegu et kukub maha. ­Irkutski vapil on lõvi, kel verine rätt hammaste vahel. Kavalehel ütleb Võrõpajev: me saame kogemuse, vaimse kogemuse.

Ta peab olema purjus. Siis võib ta väga valju häälega rääkida. Siis võib. Küllap see nii on, aga midagi on ikkagi veel. Vene eriteenistused, mida Võrõpajev nimetab, need on meil kõigil ju kuklas kõik aeg. Ei luba meil magada. Energeetilised küsimused. Et olla vahetu. Ja nii nad seal olidki. Düsseldorfi teater on kõigest ettekääne, tegelikult toimub kõik ikka siin. S i i n ! Meil. Lembitu juures. U Lembita.

Mu kõigekõigem teatrielamus on „Põrgupõhja uus Vanapagan“ Tartus. Tooming, võttis hingetuks. Kui Vanemuise suur lava tardus Lembit Eelmäe sosina peale, ja tähistaevas seal kohal, jäi süda seisma. Siis Hermaküla. Midagi nii pöörast tolles ajas korda saata. Elle. Kaie. Millised naised! „Külmale maale“. „Torm“.

Ja näen, et Lembit Peterson jätkab seda punktiirset rada. Suure rahvusvahelise kinofestivali direktor, 46aastane Mark (Marius Peterson) ajab peata süvitsikündes õiget asja. Kuigi haige. Kuigi purjus.

Teatavasti on napsust purjusolek vaid üks maisemaid purjusolekuid siin ilmas. Tõeline, õilis joove tekib elu kaunimate õite nuusutamisest: armumine, armas kallis inimene su läheduses, hästi õnnestunud töö. Siis hakkab tõesti pea ringi käima ja kukud põntsti maha.

Ja nii sa seal Theatrumi saalis kukudki.

Loen aeg-ajalt südamerahustuseks raamatut „Hermaküla“, tõsine must klots, kirjastus Ilmamaa, 2002, koostanud Luule Epner, Mati Unt, Vaino Vahing. Loen, ja ei suuda tänada seda tarkust, et selline teos on kokku pandud. Selline vaimuvara.

Lembit vääriks. Lembit on eestlaste oma rahvusaare. Ei ole nii, et lavastaja lavastab iseennast, nagu Võrõpajev nimetab. Peterson lavastab elu. Meie oma, meie päris elu. Palun, sõbrad, targad, tehke see ära. Et päike ei välgataks alles pärast jäädava lahkumise rajajoont.

 

viide allikale