Porised pihtimused

 

Madis Kolk
Porised pihtimused
Postimees 28. oktoober 2014

 

Ivan Võrõpajevi näidend «Joobnud» on Theatrumi repertuaaris esmapilgul ootamatu. Mitte niivõrd tegelasi ühendava joobeseisundi tõttu, sest seda seisundit esineb ju ka näiteks Tšehhovi kangelastel. Ka mitte Võrõpajevi sõnakasutuse tõttu, mida lavastaja Lembit Peterson on mitmes intervjuus elegantselt nimetanud «mittenormatiivseks leksikaks».

Küllap saanuks tõlkes rõhutada ka rohkem vulgaarsust, kuid Tiit Alte poeetiline tõlkevaste näib Võrõpajevi puhul küll ainuvõimalik, tuues esile vajalike sõnade vajaliku väe, kuid mitte lastes neil sisulisest kontekstist eristuvalt iseväärtuslikena esile tõusta.

Pigem on ootuspäratu see, et Peterson on paar aastat tagasi öelnud: «Lavastus, mis mängib madalatele instinktidele, on nagu musta veega pesu pesemine. Musta veega pesu puhtaks ei pese. Muidugi, kui tõesti on vaja pesta, tuleb pesta, kuid see on suur oskus, ka vastutus, ja selleks peab olema palju puhast vett.» (Õpetajate Leht 28. IX 2012)

Võrõpajev ise ütleb aga lavastuse kavalehel vestluses lavastaja endaga: «Kõik mahasurutu plahvatab ükskord nagu pomm. Ei tohi alla suruda. Alla suruda oma seksuaalsust, komplekse, probleeme. Ei tohi alla suruda. Neid tuleb näidata. Me peame neid vaatama. Peab poris sonkima. Sobrama omaenda solgikastis. Tähendab, peab end seesmiselt tundma õppima.»

Kuidas pori seest tõusta

Näidend ja lavastus näitavad, et nende kahe hoiaku vahel ei tarvitse olla kuigi suurt konflikti. Tegelikult saame sellest aimu kasvõi mitmete pühakute elulugudest ja nende õpetustest, küsimus on ju pigem selles, millise eesmärgi ja meetodiga sellele mahasurutule läheneme. Ja muidugi ka selles, millal ja miks instinkt madaldub.

Vahest reljeefseimana kogu lavastuse teoloogiliste debattide puhul võtab erinevuse kokku tegelane Lourenz (Andri Luup), kõneldes sellest, kuidas inimene rüvetab endas Jumala loomingut seeläbi, et valab end norutamise saatel poriga üle ja kerjab imetlust haletsuse ja komplekside eksponeerimisega nagu Lars von ­Trier, samas kui Issanda tähtsaim sõnum on «Ära põe!».

Olukorras, kus sellist vestlust peab kaks umbjoobes abielupaari, kõlab see muidugi grotesksena, kuid paradoksaalsel kombel toob tõepoolest esile selle verbaalse mõistatuse, miks meie kultuuristereotüüpide paistel võib koguni pihisakrament ja suur osa palveist kõlada pigem lakkamatu enesesüüdistusena.

Võrõpajevi tegelased ei ole pühakud ja ka nende lavapihtimused ei ole salasuslikud, kuid nad kõnelevad tõepoolest sellest, kuidas pori seest üles tõusta. Lavakujund illustreerib seda sõna otseses mõttes, kui ava­stseenis kohtuvad purjus Marta (Laura Peterson) ja filmifestivali direktor Mark (Marius Peterson), ning pärast porilompi prantsatamist tõdeb viimane, et kõige mõte on selles, et «näha», kuid kes mida näeb, on omaette küsimus.

Niisiis algab lavastus poriloigus ning esimese vaatuse pildikesed esitavad värvika galerii moodustest, kuidas erinevad inimesed, olgugi purjus, püüavad SÕNADES sellest seisundist välja ronida.

Lavakujundi ja näitlejaloome mõttes ei ole see joobeseisund n-ö elulähedaselt orgaaniline, vaid rõhutatult groteskne. Seda ilmselt just põhjusel, et näidendis ei ole tegemist alkohoolikutega. See pori ei ole tegelastele joomine.

Sõnad tehakse teoks

Kui nii mõnigi Tšehhovi kangelane, kes kainena lihtsalt tõdeks oma allajäämist ideaalidele, joob selleks, et pori ja haigusega harjuda ning alkohol annab lavakujule psühholoogilise usutavuse, siis Võrõpajevi kangelased visati Theatrumi laval just neile ebatavalisse situatsiooni, võib-olla koguni liminaalsele lävele, sest selge peaga nad sel moel oma kaine elu seisundile ei mõtleks. Vähemalt mitte valjusti. Me näeme, et tegelased ei ole selles olukorras oma harjumuspärases turvatsoonis.

Esimene vaatus seisnebki peaasjalikult tegelaste valjusti mõtlemises ning sündmuste vaegust kompenseerivad karikatuursed misanstseenid sellest, kuidas vestlusi Vaimust juhib spiritus vini. Ideede maailma kõverpeegeldab, kuid seeläbi võimendab materiaalne maailm, mis siinses kontekstis ei ole oma olemuselt madal, vaid samuti ülestõusmise ootel.

Tegelaste lavaline käitumine annab sellele ootusele üheaegselt nii jutumärkides kui jutumärkideta, nii suur- kui väiketähelise võimaluse.

Pidutsemisest väsinud tegelased loovad justkui omamoodi negatiivset, apofaatilist teoloogiat, kus iga uus joobnud mõttekäik juhib vaid selgemale äratundmisele sellest, et pääsemine peitub selles, millest ei saa otsesõnu kõnelda.

See päädib esimese vaatuse lõpus poissmeesteõhtu finaalis, kus neli sõpra ja prostituut suudavad alles kaelakuti koos nuttes tunnistada, et kuulevad Jumala sosistamist oma südames.

Kui esimese vaatuse grotesk tuleneb vastuolust tegelaste sõnade ja reaalse psühhofüüsilise seisundi vahel, siis teises vaatuses asutakse sõnu teoks tegema, armastusesõnumit realiseerima, mis aga peojärgses poolunes ei ole kaugeltki vähem karikatuurne kui esimese vaatuse viljatud, kuid inspireerivad sõnad. Kuid ka sellest näib olevat abi: kes päästab oma abielu, kes leiab filmitsitaatide kaudu vagaduspraktika.

Ühelt poolt on näidendi ja lavastuse joobeseisund tegelaste olmeline moodus valehäbi kahandada (mittejoodiku häbi purjusoleku pärast näib olevat väiksem kui kõhedustunne kõrgetest asjadest kõnelemise pärast), teisalt lavaline vaste liminaalsusele, mida inimene võib aeg-ajalt kogeda, tundes, et taevas ei ole sama kõrgel kui ­eile või jalgealune vappub.

Oleneb tõlgendusest, kas panna rõhk alkoholile või tegelaste sõnadele, kas rõhutada inimeste sotsiaalseid suhteid või jumalaotsingut, kas pidada lavastuse joovet olmeliseks või metafoorseks, kuid igatahes näitas lavastus üht võimalikku keelt, milles kõnelda asjust, millest on teatris üsna raske rääkida ja mis on tekitanud tunde, et teater saabki toimida vaid sakraalsete teemade profaanse tõlkevastena.

 

viide allikale