Arvustus: Joo, armasta, valeta vähem

 

Kadi Herkül
Arvustus: Joo, armasta, valeta vähem
ERR 7. november 2014

 

Theatrumi 20. juubeliks esietendunud “Joobnud” on kujundlik ja väljapeetult teatraalne lavastus. Ent kuuldused Ivan Võrõpajevi teksti tavatust räigusest ja avameelsusest tunduvad olevat tugevasti liialdatud.

Vene tänase päeva üheks põnevamaks näitekirjanikuks peetava Ivan Võrõpajevi “Joobnute” eeltutvustustest jäi kõlama autori intrigeerivalt kirjeldatud lähtekoht: pärast pikki ja igavavõitu teatriõhtuid Düsseldorfis, kus mingid näitlejad kusagil kaugel kõnelesid kellestki Hamletist, sai Võrõpajev ühtäkki aru – selleks, et näitleja saaks rääkida ja röökida täiel häälel peab tegelane olema purjus. Sündisid “Joobnud”, kus kõik tegelased on kogu aeg täis.

Alguspunktis on jumet ja ootamatust. Ka näitemäng tervikuna on hästi komponeeritud, esmapilgul seosetud karakterid satuvad mõnes järgmises pildis uimaselt tuigerdades loomulikult kokku, eraldiseisvad lood põimitakse ühte. Läbivad teemad – üksindus, armastuse puudumine, hirm, valetamine, tõeotsingud – korduvad stseenist stseeni.

Ent puudu on just see elutõde, mida autor mantrana kordab – et purjus inimene räägib ausalt ja valusalt. Võrõpajevi lood ja ülestunnistused tunduvad kuidagi ohutud ja ontlikud. Näiteks siinsamas saalis etenduv T. S. Elioti “Kokteiliõhtu” toob samad teemad ja küsimused hoopis vahedamalt välja.

Lembit Petersoni lavastus seevastu on stiilne ja terviklik. Unustage realism või naturalism. Joobnud laval on üdini kujundlikud, peksavad segast, kõiguvad ja pööritavad silmi, aga turnivad samal ajal poodiumiserval või poevad läbi lava ja saali liigendavate talade.

Ka läbiv pehmekeelsus on artistlikult artikuleeritud ning sellest astub lavastus välja vaid ühes stseenijupis, kus Sulev Tepparti küüniline pankur, kellele noor ja kaunis naine on äsja öelnud – ma armastan teid! – ühtäkki täiesti kainelt ja unelevalt lausub: “Ma ei saa enam kunagi kaineks!”

Lavastuse peaaegu koreograafilist liikumisjoonist täiendab Lilja Blumenfeldi väga mänguline lavakujundus, mille võtmeelementideks on erinevad sirmid, eesriided, ribikardinad. Nii muutuvadki kardinate sahinas ja kolinas toimuvad pildivahetused, kus pimedal laval tegutsevad pealampidega inimesed, omaette osaks lavastustervikust, iseseisvateks stseenideks.

Theatrumi “Joobnute” vaieldamatu väärtus on ka täpne ansamblimäng, kus keegi ei kipu liigselt soleerima ja näitlejad annavad üksteisele aega, ruumi ja tähelepanu. Tõsi, mitmegi pildi puhul tundus, et lavategevust ja teksti võinuks jupp maad tihendada. Muidugi räägib purjus inimene pikalt ja end lõputult korrates, ent laval hakkasid kordustesse takerduvad stseenilõpud mingil hetkel üksteist “kustutama”.

Kui hinnata “Joobnuid” kohe 20 aastaseks saava Theatrumi ajateljel, siis ei ole see trupi väljapaistvaim või kõige erilisem lavastus. Samas kinnitab ja kinnistab seegi töö Theatrumi omanäolist esteetilist ja eetilist identiteeti, mille märksõnadeks võiksid ehk sobida süvenemine ja aukartus elu ees.

 

viide allikale