Napilt teatraalsed hääled

 

Kadi Herkül
Napilt teatraalsed hääled
ERR 5. august 2014

 

Lembit Petersoni lavastatud “Häältes” on ilusaid kujundeid, täpselt loodud mänguruum ja helitaust, ent kohati töötab taotluslik nappus enesele vastu, sest näitlejate ilmeid ei ole hämaruses näha ja dialoog muutub ühetooniliseks.

Jaan Kruusvall “Hääled”
Lavastaja: Lembit Peterson
Kunstnik: Kristiina-Hortensia Port
Helikujundaja: Marius Peterson
Osades: Garmen Tabor ja Aleksander Eelmaa
Theatrumi esietendus Esna mõisas 1. augustil

Kui publik Esna mõisa pööningule jõuab, jääb esimese hooga mulje, et etendus on juba alanud. Hääled – Garmen Tabor ja Aleksander Eelmaa – asjatavad vaikselt kord nö laval, siis koridoris. Ses mõttes on Esna “Hääled” keskkonda sulanduv teater; on pööning ja hääled; nad on siin enne publiku tulekut ja jäävad siia pärast tolle lahkumist. Teisalt on lavastuse piirid siiski selgelt märgistatud – näitlejad sõlmivad lahti saapapaelad, riputavad jakid varna ja alustavad. Raam on napp, kujundlik ja täpne.

Samavõrra peenelt teatraalne on Kristiina-Hortensia Porti kujundatud pööning: kõrvuti ja vaheliti midagi 30ndatest, 50ndatest, 70ndatest; siin-seal raamatuid, kaks väsinud voodit, mõned tööriistad, lauanõud, riideid taladelt rippumas. Nagu “päris”, aga teatripäraselt liigsest natuurilähedusest puhastatud. Ämblikuvõrke ja tolmu ei ole. Ja Marius Petersoni tundlik helikujundus – kusagil kolisev rong, sammude all krudisev lumi, kaugelt kostuvad akordionihelid.

Ilusat kujundlikkust on “Häältes” veelgi – näiteks lavastust läbiv valge rätt, mille Garmen Tabor ikka ja jälle välja võtab, õrnalt kaela seob, laiali tõmbab, näole laotab. Või kobesti, millega Aleksander Eelmaa üleaedsele külla asutades pikalt asjatab. Selgemalt, ühesemalt “Häältes” suurt ei öelda. Mida need sümbolid täpselt kujutavad, jääb vaataja arvata, ära tunda või tõlgendada. Eks sedamoodi ütleb ju ka Kruusvalli tekst:

“Ära ütle iial lõpuni.
Igaks juhuks.
Et pärast poleks…
Just. Just.”

“Häälte” lavastuslik nappus on äratuntavalt lembitpetersonlik. Samas tundub, et kohati töötab taotluslik mitteteatraalsus enesele vastu. Näiteks teise vaatuse pikas ja ehk kogu õhtu dramaturgiliselt kõige mängulisemas dialoogis, kus Hääled mängivad lahti ühe suure armastuse lugu, hakkab mänguruumi “naturaalne” pimedus vaataja tähelepanu hajutama. Kaks tillukest öölampi, mis annavad stseeni põhivalguse, on elutõesed, ent jätavad lava sedavõrd hämaraks, et näitlejate ilmeid on raske tabada ja jälgida.

Pikk hämarus tõmbab ühel hetkel alla ka kahekõne tempo ja loob kuidagi rusuva õhustiku, millest lavastus kuni finaalini enam päriselt lahti ei saa. Hoolimata sellest, et juba järgnev pilt – varjuteatrina lavastatud noorte armunute esimene kohtamine ja suudlus – on nii olemuselt kui esituselt pigem naljakas ja helge.

 

viide allikale