Variatsioonid valust ja õnnest

 

Kadi Herkül
Variatsioonid valust ja õnnest
ERR 2. märts 2015

 

Ivan Võrõpajev “Delhi tants”
Lavastaja: Lembit Peterson
Kujundaja: Andri Luup
Osades: Laura Peterson, Maria Klenskaja, Maria Peterson, Ott Aardam jt.
Esietendus 27. veebruaril Theatrumis.

“Delhi tants” on stiilipuhas ja väljapeetud lavastus, mis lahkab igavikulisi teemasid ja sobib suurepäraselt Theatrumi läbiva joonega. Ent see kõnetab pigem mõistust kui tundeid. Väärtus omaette on Lembit Petersoni oskus võluda näitlejatest välja absoluutselt parim.

“Delhi tants” on juba teine Ivan Võrõpajevi näitemäng Theatrumi selle hooaja kavas. Olemuselt on paralleelid sügisel esietendunud “Joobnutega” ilmsed. Loo keskmes on olemise põhiteemad: surm, õnn, armastus, kaastunne, süü, andestus. Ülesehitus on fragmentaarne – autor ise on nimetanud “Delhi tantsu” seitsmeks ühevaatuseliseks näitemänguks. Kaht lugu seob ka Võrõpajevi taotlus jõuda täiesti ausate juttudeni.

Et seda siirust saavutada, jootis autor oma “Joobnutes” kõik tegelased purju.

Mõned aastad varem kirjutatud “Delhi tantsus” on aususe võtmeks surm – iga lühinäidendi kestel saab keegi tegelastest teate lähedase lahkumisest. Emotsionaalne äärmusolukord võtab maha igapäevased pidurid ja kaitsekoorikud. “See pole isegi tunne, see on vastupidi, mingi anti-tunne…,” ütleb “Delhi tantsu” läbiv kangelanna Katja (Laura Peterson), püüdes kirjeldada oma seisundit hetkel, kui medõde teatab talle ema surmast.

Midagi Võrõpajevi tekstis ja Lembit Petersoni lavastuses mõjub väga beckettlikult. Ja midagi tšehhovlikult. Ühest küljest on tegelased selgelt arhetüübid: luuüdini õnneusku tantsijanna Katja, tema kannatusi fetišeeriv ema Alina Pavlovna (Mare Peterson), võõrast elu elanud Elatanud naine (Maria Klenskaja).

Ent kui Becketti tegelased vaikivad või vahetavad lühikesi, sageli mõistatuslikke repliike, siis Võrõpajevi kangelased muudkui jutustavad. Pikalt ja laialt, nagu Tšehhovil.

Tulemus on pea sama. Edasi anda, selgeks teha ei suuda ühed ega teised. Ei väheste ega paljude sõnadega oska inimene kirjeldada õnne, armastust, leina, viha, surma.

Lembit Petersoni lavastuse vorm on selge ja puhas. Misanstseenid viiest poodiumist kujundatud plussmärgikujulisel laval on välja timmitud. Näitlejatööd mõttetäpsed ja plastiliselt kujundlikud. Olgu näiteks Andrei (Ott Aardam) ja tema armukese Katja üleeluaegluses kaisutus hetkel, mil selgub, et Andrei enesetappu üritanud naine on elus ja teadvusel: mitme pea jagu Katjast pikem Andrei haarab naise sülle ning hoiab teda õhus; mitte hetke, vaid mitukümmend tardunud sekundit.

Ent vahel hakkab igav. Stseenide rõhutatud aeglus muutub monotoonseks. Seitset näitemängu lahutavad eesriide ettetõmbamised ja autori ettekirjutatud vahekummardused panevad loo venima. Helena Tulve ülikihvtid tšellovariatsioonid aga otse nõuavad iseseisvat kuulamist. Suurepärased koostisosad ei ole lavastuses justkui päriselt oma kohale asetunud. On huvitav, aga ei puuduta.

Küll aga väärib taas kord rõhutamist Lembit Petersoni oskus võtta näitlejatest maksimum. “Delhi tants” on viimseni viimistletud ansamblimäng ning peaosalise Laura Petersoni tour de force.

 

viide allikale