Ooteruum vaikuse ja tantsu piiril

 

Pille-Riin Purje
Ooteruum vaikuse ja tantsu piiril
Postimees 4. märts 2015

 

Lembit Peterson on lavastanud lähestikku kaks Ivan Võrõpajevi näidendit, neis Theatrumi lavastustes on aimatav nii ühisosa kui erinevus. «Joobnute» stilistika rajaneb ekstsentrilistel rollijoonistel ja teatraalsel tinglikkusel, koomilisest tuigerdamisest elukuristiku kohal võrsub igavikulisem sõnum.

««Delhi» tantsu» laad on tasane, minimalistlik, kuulatav. Näiliselt argine ja samas tundlik tegevuspaik, haigla ooteruum, hakkab ettevaatlikult muunduma kujundlikuks, elu ja surma, vaikuse ja tantsu piirialaks.

Ka pealtvaatamise ja osalemise suhtelisus selgineb seitsmeks näidend-novelliks liigendatud teatriõhtu vältel: kohatud katkestused aplausidena, kui näitlejad kummardavad pärast iga lühin.idendit; kaks noort piletööri, kes saalitoolidelt tõustes ütlevad seitse pealkirja, tõmbavad lahti ja kinni eesriideid, kohendavad diskreetselt valge kanga volte, otsekui tekki haigevoodil või surisärki.

Muusika, Helena Tulve ««Delhi» tantsud I–VI», pole paus pildivahedes, vaid aeg antud rahuneda, kanduda kujutluses tantsu, mida ilmsi näha ei saa. Andri Luubi napis kujunduses teisenevad mänguruumis mööbliesemed, plakatid seintel ja muud detailid, nii mõraneb osavalt ja märkamatult kohaühtsus.

Võrõpajevi lavatekstides vaetakse inimeste ühteseotust ja üksildust, eluvalede mehhanisme, illusioonivõrkude punumist ja katkirebimist. Mina usun või arvan, et usun: Võrõpajevi looming eeldab intuitiivset vastuvõttu.

Kui autorit ennast parafraseerida: pigem kaasatundmist kui pelgalt ratsionaalse kontseptsiooni külgeriputamist. Eks südamega osasaamist vajab iga tõeline kunstiteos, see ei välista Võrõpajevi puhul intellektuaalseid konstruktsioone, mis ««Delhi» tantsu» teises vaatuses ka ärritama tikkusid, oma üleütleva sõnaselguse või moraliseerimise maiguga, samas kirjanik jälle lõhkus ootuspärased stambid.

Neidki riskantsemaid tekstikohti avardab Lembit Petersoni delikaatne lavastajakäekiri, mille sees näitlejad ei anna hinnanguid, ei tauni ega idealiseeri kedagi, rollides viibitakse küsivalt, rahutult, imestamisi. See loobki Theatrumi saali vaba hingamise, meelerahu äratundmisest, et on olemas üks mänguruum, kus vaataja kui kaasosalejaga iialgi ei manipuleerita.

Näitlejaid on köitev vaadelda hetkedel, mil nad vaikivad, pingsalt jälgivad partnerit või kuulatavad oma sisemust. Nii avaneb imeväikestes (hinge)liigutustes tegelase olemus. Aimame Laura Petersoni Jekaterina sisemuses graatsilist tantsu, mida ihusilmaga ei näe – kaunis on Katja lendutõusupoos Andrjuša käte vahel, maa raskusjõust vabanenuna.

Hea on Ott Aardamit taas Theatrumi laval näha, tema Andrjuša pingestatud introvertsus paneb vahel leebelt muigama, samas äratab kaasamõistmist. Aardami rolli üdiks ja üheks lavastuse võtmekohaks tasase intensiivsusega mõtisklus «Alguses oli vaikus», milles nii igatsust kui võimetust puhastada maailm mürast. Näidendi tekst kubiseb assotsiatsioonidest, siin ristub piibliga Hamleti «Lõpp on vaikus».

Oluline on Maria Klenskaja osalemine, ta peen ja tark kõrvalpilk Elatanud Naise rollis, professionaalse elutantsuvaatleja varieeruvad hoiakud, mikroskoopilised reageeringud, veidi blaseerunud kõiketeadmisest vaimustumis- ja kahtlemisvõimeni.

Maria Klenskaja ja Laura Petersoni tegelastesse, intuitiivsesse tantsijasse ja analüüsivasse balletikriitikusse, oleks otsekui kodeeritud vastasseis, ometi on neis aimatav hingesugulus: justkui Elatanud Naise ridiküliripatsi, india elevandi kerge kõlksatav heli. Neis kahes, noores ja vanas naises, on salateadmise väge, mis paneb neid lavale tagasi ootama.

Mare Petersonil Katja ema Alina Pavlovna osas pole lihtne paotada vastuolulist suhtumist tütresse, Laura ja Mare Petersoni koosmängus hoitakse lõpuni nukrat kokkusaamise lootust. Eva Eensaarel Olgana tuleb siseneda mängu epiloogiks, aga ta lavaelus peitub visand Olga ja Andrjuša abielust.

Kõige üllatuslikum roll kuulub Maria Petersonile: ilmetu Meditsiiniõde, kes tingimata valel ajal ilmub paberitele allkirja nõutama – millal on üldse «õige aeg» formaalsusteks, kui surnud lähedane inimene? Aga vargsi kasvab Meditsiiniõe osa tähtsus ja tähendus, viimaks on tema prognoosimatu tuum võrreldav Marius Petersoni tegelasega «Joobnutes». Tekib ka paralleele T. S. Elioti «Kokteiliõhtuga». Theatrumi lavastused ongi omavahel tihkelt seotud, üksteist kõnetavas dialoogis. Sel teekonnal saab võimalikuks sõna ja vaikuse tasakaal. Tantsu ootus.

 

viide allikale